Idee luua mälestuspäeva traditsioon algatas ühiskondlikus korras moodustatud ja tegutsenud Vabadussõjas langenute mälestamise keskkomitee. Sellisele otsusele tuldi 1920. aasta detsembris nn kaheteistkümnendal tunnil. 28. detsembri ajalehtede teatel võttis valitsus mainitud keskkomitee ettepaneku vastu ja saatis selle telegraafi teel üle riigi täitmiseks. Mälestuspäevana otsustati hakata tähistama Vabadussõjas relvarahu kehtima hakkamise päeva, 3. jaanuari. Seati sisse kaheminutiline üheaegne üleriigiline mälestushetk algusega kell 10.30, sest just sellel ajahetkel jõustus relvarahu.
Valitsus soovitas katkestada 3. jaanuaril kell 10.30 kaheks minutiks töö, seisata liiklus ning paljastada pea langenute mälestuseks. Tallinnas anti mälestusminutite algusest märku kolme suurtükipauguga ja samaaegselt hakati helistama kirikukelli.
Vabaduse väljakul peeti sõjaväe leinaparaad
Rahval soovitati sellel päeval kärarikkaid pidustusi mitte korraldada. Juhtivatele seltskonnategelastele pandi südamele olla mälestusürituste korraldamisel eestvedajaiks, seista hea selle eest, et mälestuspäev oleks kombekas ja isamaaline. 1921. aasta 3. jaanuaril ning järgnevatel aastatelgi korraldati Tallinnas Peetri platsil (nüüd Vabaduse väljak) sõjaväe leinaparaad. 1921. aastal esimest korda toimunud mälestuspäeva paraadi võttis vastu pea- ja sõjaminister Ants Piip, 1931. aasta mälestuspäeval lülitati juba kavva Vabadusristi kandjatele austuse avaldamine.
1932. aasta 3. jaanuaril, mil paraadi võttis vastu riigivanem Konstantin Päts, oli Tallinnas Vabaduse platsil kohal umbes 200 Vabadusristi kavaleri. Selle aumärgi pälvinud sõjamehed osalesid siis juba ka näiteks Viljandis ja Rakveres. Virumaa pealinnas kinnitasid naiskodukaitsjad tänutäheks iga sangari rinda lille. 1940. aastal sõjaväeparaadi ei toimunud, 1939. aastal aga küll. Leinaseisaku ajal mängis orkester koraali “Jumal, Sul ligemal”, seejärel lauldi ühislauluna riigihümni ja järgnes paraad.
1940. aastal oli Tartus kavas, et kell 10.25 hakatakse helistama kirikukelli, kell 10.28 lisanduvad vabrikuviled ja kui kostab esimene suurtükipauk, vaikivad viled ja kellahelin ning jäädakse leinaseisakusse. Kolmas suurtükilask kuulutas leinaseisaku lõppu. Ka Tartus seekord sõjaväeparaadi ei peetud.
Mälestussammaste püstitamise aktsioon
Järgmise suurema ülerahvaliku ettevõtmisena algatati Vabadussõjas langenute kihelkondlike mälestussammaste püstitamise aktsioon. Jõgevamaal pühitseti langenute mälestussammas esimesena Maarja-Magdaleena kalmistul 1922. aasta 22. augustil. Aasta hiljem avati ja õnnistati mälestussambad Tormas ja Põltsamaal ning 1924. aastal Palamusel ja Kodaveres. 1925. aastal said valmis Laiuse ja Äksi ning 1926. aastal Kursi kihelkonnast langenute mälestusmärk.
Praeguselt Jõgevamaalt langes Vabadussõjas umbes 290 meest. Mustveesse on tundmatu sõduri austusavaldustega maetud kaitseliitlane Aleksander Jõesaar. Täpse langenute arvu teadasaamine pole olnud siinkirjutajale uurimistöö mahukuse tõttu kättesaadav.
Ärgem unustagem austamast Vabadussõjas langenute püha mälestust. Kõigil on selleks oma võimalus – omavalitsustel, organisatsioonidel, koolidel, vaimulikel ja kogudustel, igal eestimaalasel.
i
ÜLO PÄRN, Kaitseliidu Jõgeva Maleva juhatuse liige, maleva teavituspealik
