Eile sada aastat tagasi jõustus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 31. detsembril 1919 sõlmitud vaherahu, mis lõpetas lahingutegevuse Vabadussõjas. Kuigi lõpplahenduseni –Tartu rahu sõlmimiseni – jäi veel üks päev vähem kui kuu, oli see märguanne võimalusest elada ja töötada vabas riigis. Väikese riigi võitu suure naabri üle võib pidada imeks. Selles on aga palju ka loogikat nii sõjategevuse, poliitika kui ka diplomaatia vaatevinklis.
Vaherahu jõustumisest Vabadussõjas on kirjutanud ajalehed läbi aegade. „See sõjariistade rahu pidi küll maksma hakkama alles 1920. aasta 3. jaanuaril kell 10.30, kuid vana-aastaõhtul kirjutati rahulepingule siiski alla. Selle maksma hakkamise tähtpäev määrati 3. jaanuarile sellepärast, et tehnilistel põhjustel poleks pooltel olnud võimalusi oma väeosadele korraldusi teha rindel sõjategevuse lõpetamiseks, on meenutanud vabadussõja väejuht ja soomusrongide diviisi ülem Karl Parts. Rahu sõlmimisele eelnenud sõjalist-poliitilist olukorda kommenteeris ta nii: „Paistis küllalt selge, et Venemaa, olles juba enne vaene ja korralage, maailmasõja tagajärjel nüüd veel rusudest leegitses. Viimasest verest tühjaks lastud veel kodusõdadest ja revolutsioonist. Neile oli vaja rahu! Ühegi vastasega rahu teha tähendas neile hingamiseks vähegi õhku saada, mis oli hädatarvilik. Kuid siiski polnud hinges usku punaväe juhtide sõnadesse. Olid nad ju kogu oma tegevuse ja agitatsiooni rajanud demagoogiale.”
Vabadussõja ajalugu tõestab ka Eesti vägede oskust toonases mõttes kaasaegset sõda pidada. Rinnaga pealetung ja täägivõitlus oli jäämas minevikku. Mõisteti, et suuremaid tagajärgi pakub kombineeritud tegevus, nagu pealetung rindelt ja samal ajal löök tiiva pihta.
Oleme uhked Eestile oma tarkuse ja väärikusega rahu ja iseseisvuse tunnustamise välja võidelnud juristi, riigimehe ja diplomaadi, Jõgevamaal sündinud Jaan Poska üle. Poskal ja tema meeskonnal tuli tegutseda tingimustes, kus tuli arvestada nii Nõukogude Venemaa ambitsioonide ja kavaluse kui ka esimese maailmasõja võitnud lääneriikide ettevaatlikkusega.
Ajaloolase, ajakirjaniku ja riigitegelase Eduard Laamani koostatud raamatus „Jaan Poska. Eesti riigitegelase elukäik” on kirjas, et põhjendusi, miks Eesti iseseisvust ei saa tunnustada, toodi vahel veel fantastilisemaid. „Üks Ameerika esindaja Baltimaal, kes Landeswehri meestel tähtsamaks toeks olnud, kirjutas näiteks oma raportis: „Eestlasi tuleb toetada, kuid mitte kohe tunnustada, sest muidu kihutavad nad jalamaid kõik sakslased välja.”
Praeguselt Jõgevamaalt on võrsunud ka mitu Vabadussõja väejuhti. Nagu näiteks kindral Aleksander Tõnisson, kes sündis 17. aprillil 1875 kunagises Härjanurme, hiljutises Puurmani ja praeguses Jõgeva vallas Pööra külas. Haridusteed käis ta ka Põltsamaal Eesti Aleksandrikoolis. Tema 60. sünnipäeva puhul kirjutas Postimees: „Kõige suuremad rahwuslikud teened on aga kindral Tõnisson omandanud Eesti Vabadussõjas Viru wäerinde ülemjuhatajana. Puudulikult relvastud ja varustatud väheste jõududega tuli kindral Tõnissonil vastu minna pealetuleva vaenelase hulkadele.”
Vabadussõja edukäigu majanduslikuks aluseks võib pidada 1919. aastal Asutavas Kogus alguse saanud maareformi, mille käigus sai peremeheõiguse ligi 280 000 inimest, kelle omandi koguväärtus oli 240 miljonit krooni. Maareformi alusel kavatseti luua 50 000 talu, kuigi 1929. aastaks oli neid loodud siiski 32 000.
Iga võit nõuab ka kaotusi. Eesti väed kaotasid Vabadussõjas langenuna ligi 2300 inimest. Nende mälestuseks püsitati Eesti esimesel iseseisvusajal sadu monumente, mis taasiseseisvas Eestis taastati. 3. jaanuaril asetati mälestussammaste juurde pärjad, meenutamaks vaherahu jõustumist.
Mälestustoiming sai tihti teoks omavalitsuste ja kaitseliitlaste koostöös. Siitki on põhjust otsida ja leida ajaloolisi võrdpilte, sest mõlemal struktuuril oli asendamatult väärikas roll kohapealse elu mõistlikul juhtimisel-korraldamisel ja turvalisuse tagamisel sada aastat tagasi.
JAAN LUKAS, ajakirjanik
