Pärast sõja lõppu elas 4-5 aastat oma kodus Kasepääl ja aitas siin organiseerida Kasepää Vabatahtlikku Tuletõrje Ühingut. Ta oli ka üks Kasepää pritsimaja ehitamise organiseerijatest.
Tuletõrjeühingu 10. aastapäeval 1932. a valiti ta selle auliikmeks.
Kasepäält tuli isa 1925. aastal Kurista metskonda tööle, 1929. aastast oli ta Tuule metsavaht. Seal sündisime 16. märtsil 1930 mina ja kaksikvend Kalju.
Tuule oli üksik paik keset suuri metsi. Kui Lombi metsavaht Nahk pensionile läks, sai selle koha meie pere, seal elasime 1948. aastani.
Isa sai Vabadussõjas osalemise eest talukoha Pakaste mõisa maadele, mida hakkas töö kõrvalt ehitama ja korda tegema. Tööd tegi seal kogu pere, nii suured kui väikesed. Mäletan, et minu ülesanne oli kasta kuusetaimi, mis isa ühe esimese tööna ümber aia hekiks istutas.
Esimese hoonena sai valmis saun, kus oli ka võimalik elada. Üsna kiiresti valmisid ka ait, tall, laut ja sara, sest ilma nendeta ei oleks saanud põldu harida ja loomi pidada. On meeles, kui sindleid lõigati ja hoonetele katuseid löödi ja et meie vennaga aitasime sindleid riita laduda. Kui oli plaanis mõni töö, kus meie abi vaja, jäeti meid vennaga koolist koju. Näiteks mäletan laualõikust Siimusti vabrikus, ka Jõgeval Uku vabrikus.
Pärast kõrvalhoonete valmimist algas elumaja ehitus. Isa joonistas selle plaani ise. Majaehitus kestis mitu aastat. Ahjud tehti pruunidest glasuur-potikividest, ahjumeister oli Jõgeva kuulus pottsepp Kirss. Ta alustas tööga
sügisel ja lõpetas kevadel. Iga päev lihvis ja pani paika vaid mõned kivid.
Ühte tuppa võeti korterisse Lääne-nimeline vanem mees, kes ehitas pikkamööda teisi tube.
Et ehitamiseks raha saada, pidid nii Lombi metsavahikoht kui uue talu majapidamine seda sisse tooma.
Mäletan, et kui Pakastel vili ära peksti, viis isa järgmisel päeval rukkikoorma Jõgeva jaama. Vili müüdi riigi viljasalvele. Talus oli ka lüpsikari, piim veeti Jõgeva meiereisse. Lehmi karjatati riigimetsas, me vennaga hakkasime karjas käima 9-10-aastaselt.
Kevadel võeti majapidamisse 4-5 põrsast, kes suve jooksul peekoniteks kasvatati. Sügisel viidi 80-kilosed kesikud samuti Jõgeva jaama ? need läksid Inglismaale.
Talutöödest olid suuremad kevadised põllutööd, mis tehti hobustega. Suvel tehti hoolega heina. Pakastel oli suur sile heinamaa, mis ulatus Pedja jõeni. See hein niideti hobuniidukiga ühe päevaga maha, päev kulus ka loo võtmiseks ja küüniveoks. See töö oli naljategu, kuid Lombil tuli palju heina kännustikus käsitsi niita ja kokku riisuda. Meile, lastele tehti selleks tööks väiksemad rehad ja lühema varrega vikatid. Väga suur abi oli talule ostetud niidumasinast ja loorehast.
Omaette oskus oli kuhja tegemine, ema ja isa tõstsid heinu üles, lapsed olid kuhja otsas tallamas.
Augustis algas rukkiniitmine. Vili niideti masinaga maha, seoti seejärel vihkudesse ja pandi hakki. Samamoodi niideti nisu. Suvivili niideti veidi hiljem ja pandi rõukudesse kuivama.
Rehepeks oli talgutöö, sest seal läks korraga vaja üle kümne inimese. Lombil masindas meie vilja Sepri Karla Viruverest, Pakastel tegi selle töö kapten Tiimani masin Siimustist.
Eesti aja lõpuks oli vabadussõdalase kodu pea valmis.
Pakastel elas peamiselt meile teenijaks võetud Rosalie Ränkel.
Et ruumi oli, elasid Pakastel pea kogu sõjaaja sõdurid. Pikka aega oli seal üks Saksa õhutõrjesuurtüki meeskond. Viimasel sõjasuvel 1944 elasid talus õhutõrje raskesuurtükkide hobusemehed. Hobused oli laudas, mehed magasid lakas.
Kui 1944. aasta septembris tulid Vene väed, tuli Pakastele puhkusele üks Vene jalaväepolk. Meile kolis polgu staap. Ühes toas elas polgu komandör oma kokaga, teises toas tema tentsik. Aidas oli polgu ladu, saunas rätsepad ja kingsepad. Ühes saras oli valvemeeskond, paarkümmend meest. Komandöril oli ka Willis, millega meiegi vahel sõita saime.
1948. aastal vallandas Kurista metsamajandi uus direktor isa töölt. Käskkirjas seisis: vabastan kui endise Vabadussõjas osalenu, Kaitseliidu ja Omakaitse liikme.
Isa kolis nüüd Lombilt ära oma uude kodusse Pakastel, mille ta oma metsavahitöö kõrvalt oli jõudnud valmis ehitada.
ILMAR TAMMUR
