Tagasivaates meenub, kuivõrd magus oli just see vabadus, mille poole alles püüeldi. Kui arutluse all oli mõni must stsenaarium või järjekordne kriis oli relvitud mehed-naised kodukaitsele kutsunud, asetati seljad vastastikku just selle, vaid unistustes eksleva vabaduse kaitseks. Ning mõeldi ? ju on vabadusega nagu mõne muugi asjaga. Seda kas on või ei ole.
Kord käes, ei kõnelda vabadusest enam sageli. Ja kas enam mäletataksegi, mis moodi see oli, kui vabadust ei olnud.
Jagan nende muret, kelle meelest tehakse Eestis liialt vähe iseseisvuse kindlustamiseks, vabaduse edendamiseks, ent raisatakse liialt energiat igasugu, sealhulgas vabadusega seotud, retoorikale.
Viimasega seoses on väärt meeldetuletamist Vabadussamba lugu, kui üheksakümnendatel võttis isegi Riigikogu vastu otsuse, millega kohustas riigi ja Tallinna linna kõrval ka rahvast oma osa andma.
Tänaseks on vabadussambaga seonduv üldisest huviorbiidist kadunud. Vabadussammast meenutavad vaid kord-paar aastas ilmuvad teated järjekordsest paarisajast või tuhandest annetatud kroonist. Milles asi? Ehk ei ole aeg kõigile südamejärgse Vabadussamba rajamiseks ka praegu veel küps ning vabaduse idee kollektiivsele mumifitseerimisele eelistatakse Eesti aktiivset ja töist ülesehitamist, iseseisvuse ja vabaduse kindlustamist? Kuidas? Näiteks tervet Eestit haarav koolimajade rekonstrueerimine või mõni muu meie edule baasi rajav aktsioon.
Osundasin sellele juba tollel aegade taha jääval Riigikogu istungil. Eelnõu algatajate sõnavõttudest selgus seevastu, et sammas on vahest olulisemgi kui vabadus ise: suure ja korraliku sambata võib meie vabadusega olla peagi «kööga».
Olen endiselt teist meelt. Kuid usun, et kord saab ka Eesti vabadus sedavõrd valmis, et saabub aeg ka sinilinnu kivisesse puuri pistmiseks.
Ja siis ta kerkib. Märkamatult, nagu algab päev. Paremana, kui oleme oma salaunistusis hoidnud.
Pagan võtku, kui nad vaid Vabaduse platsi ja selle lähiümbrust seni lõplikult ära ei lörtsiks!
IGNAR FJUK, arhitekt
