“Siin on meie kõikide puhkamise ja töötamise koht, igaühel oma tegemised ja hobid,” ütleb Taimi, kellel asula keskel on kolmetoaline korter. Tema enda hoolealusteks ja ühtlasi hobiks on siinses lapsepõlvekodus loomad ja seepärast seisneb ta elu viimasel ajal alalises kulgemises korteri ja kodutalu vahel. Kevadeks kolivad Liivakule ära teisedki – Taimi vanemad Ülenurmelt ja vennad erinevatest Eestimaa paikadest. Tädi elab talus püsivalt ning tema majapidamine on omaette.
Karastatud, vabapidamisel ja vähenõudlikud
Taimi on parasjagu jälle Liivakule “pagendusse” tulnud, et saaks rahulikult ees seisvaks sessiks valmistuda. Omal ajal põllumajandusülikoolis ehk praeguse nimega maaülikoolis loomaarstiks õppinud, on ta nüüd samas käsile võtnud ettevõtluse ja ökonoomika eriala. “Siin saab kõige paremini süveneda, korteris on arvuti ja muid segavaid asjaolusid,” leiab Taimi. Enne raamatute ja konspektide juurde asumist on ta jõudnud läbi teha harjumuspärase karastusprotseduuri, mis tähendab seda, et kastnud end kaelast saati jõkke, milletarvis on jäässe ka auk raiutud. “Hästi mõnus ja lööb mõtted selgeks,” kiidab Taimi ning tunnistab, et selline “kiiks” on tal juba ligemale viisteist aastat, mis algas aga külma du?i all käimisest. Haigusi peale õrna nohu õige harva polevat ta sestpeale igatahes enda juures täheldanud.
Talu loomad tunduvad olevat perenaisega ühte liiki. Tarvitseb vaid laudaust paotada, kui juba ongi kõik kaksteist veist riburada pidi jootmiskoha poole kõndimas. Kui ilm vähegi pehmem, tõttavad ka pardid-haned jõe poole. Sarvloomad on eriliselt rammusad ja rahulikud. “Praegu on mul üleminekukari, suund on edaspidi kindlalt lihaloomadele,” selgitab Taimi. Lihaloomade pidamist julgeb Taimi soovitada teistelegi. Ühtlasi on ta Liivakul üle läinud täielikult ja ka ametlikult mahepõllumajandusele.
“Nende loomade kõrvalt on võimalik nii õppida kui ka tööl käia,” kinnitab Taimi, kes praegu on Tabiveres OÜ Põllurada farmis öövalvur, osaleb aktiivselt külaliikumises ja kõikvõimalikel koolitustel. Ja üldse, miks peabki inimene ennast loomadest täielikku sõltuvusse panema, kui saab ka teisiti. Igatahes tunnistab Taimi, et tema suured loomad on terved ja tugevad, pole neil udarapõletikke ega midagi. Nagu mahetalundusele kohane, hooldavad loomad rohumaad ise ära ja ühtlasi väetavad ka. Isegi võsa oskavad nad parasjagu nii harvendada, nagu oleks see park. Talu jõeäärsed metsikud maad tunduvad just nende loomade jaoks sobivatki.
“Kui piima vaja pole, kellele seda siis toota,” leiab Taimi ning soovitab lehmapidajatel, kes loomi ära ei raatsi hävitada, lihaloomadele üle minna ning leiab, et kui piima kuhugi panna ei ole, pandagu aga vasikas lehma alla. Suure loomade hävitusbuumi ajal oli tema igatahes just loomi juurde ostnud.
Kanad puu otsas ja pääsupesad autos
Talu omapärase asukoha tõttu on loomad siin üldse isesugused. Näiteks olid kanad üksvahe kippunud puu otsa magama minema ja pererahvas püüdis neid nagu metslinde. Teinekord olevat kanakari jällegi avastatud katuseharjalt ja emakalkun kuuse ladvast. Muskuspardid ristusid aga metspartidega, osa jäi koju pidama, mõned aga läksid koguni metspartidega koos minema. Üks koertest olevat aga vahepeal koos hanepojaga magada armastanud. Sarvloomad seevastu, mis seal salata, kippuvat vahel liiga kaugele jalutama minema, ikka nii, et üks ees ja kõik teised tema järel. Siitpere koertele pidavat aga hirmsasti meeldima mistahes masinatega kaasas sõita.
Liivaku talu ongi praegu kõige lihtsam leida ilmselt vanade autode järgi. Neid on hoonete ümber koguni viiskümmend ning kõige enam teab neist kõnelda Taimi vanem poeg, 14-aastane Mait. Nagu Mait kinnitab, on peaaegu kõik masinad ka sõidukõlblikud. Ja kui nad ka alguses seda pole, teeb Mait need koos ema vendadega korda. “Eks need autod ole üks haigus,” leiab Taimi. Kokku toodud olevat need üle Eestimaa. “”Kuldse Börsi” kaudu oleme nad onudega enamasti leidnud,” räägib Mait, kes oma noores elus pole veel kogenud, mis asi on igavus, sest asju, millega tegelda, leidub palju ja samuti on ta heal meelel kõigiti ema ettevõtmistel toeks.
Masinapargi jaoks praegu veel varjualust pole, küllap tulevikus, sest kõike korraga ei jõua. Esialgu nõuab oma osa ilmselt lauda laiendamine. Masinapark on seni igatahes edukalt kasutust leidnud. Mõneski on pereliikmete oma “residentsid” sisse seatud. Taimi isa Jaan näiteks kolib alati ühte neist oma kodu-uurimuslikke töid tegema. Isa Jaani hobiks on ka mesilaste pidamine ja mesitarudki on enamasti masinate vahel.
Ema Taimi ja Mait meenutavad, kuidas ühte autosse oli kord pääsuke pesa teinud ja traktorikäru rattarummu seest avastati rasvatihase pesa. GAZ-52 oli aga Taimil olnud vahepeal kõrvitsa- ja melonitaimede ettekasvatamise kohaks.
Näib, et Liivaku talu vanade ja noorte vabadust ja iseendaks olemist ei häiri tõepoolest miski.
VAIKE KÄOSAAR
