Tänane, aasta 2019 viimane päev on põgus hetk tagasivaatamiseks möödunule ja uute plaanide pidamine ning lubaduste andmine loetud tundide pärast algavale uuele, 2020. aastale.
„Juba väiksena ma unistasin sellest, kuidas saada suureks, ent suureks saades suureks kasvada ma unustasin,” laulab Beebilõust filmis „Ükssarvik”.
Ilmselt kehtivad need sõnad meist paljude jaoks. Nüüd, 31. detsembril, omandavad need jälle kuidagi värskema tähenduse, kui jutuks tuleb kõik see, mida tahetakse juba homsest alates korda saata. Kuid iseenesest on tänane vaid üks kuupäev 365 seas, mis kokkulepitult on omandanud erilise tähenduse. Nagu paljud teisedki päevad, mille me ise oleme muutnud väljavalituks. Ilmselt ka seepärast ei pöördu reaalne elu eelseisval kesköötunnil peapeale. Et kõik halb jääb seljataha, ees ootab ainult hea. Aga lootma peab, sest lootus paremast homsest annab jõudu toime tulemiseks. Seda on vaja.
Iseolemine annab vaba sõna
Rääkides kõigepealt oma mätta otsast, siis lõppeval aastal omandas ajakirjandus üldisemas plaanis kuidagi suurema tähenduse. Või vähemalt sellest räägiti rohkem. Jättes siinkohal isegi kõrvale sotsiaalmeediat puudutavad mõttevahetused ja Postimehe ümber ja sees toimuva.
Teksti „Sõna on vaba” pusaga riigikogu saalis viibinud president Kersti Kaljulaid andis üheselt mõista oma arusaamast ajakirjanduse vabadusest. Muidugi võib alati küsida, kui vaba sõna ikkagi on?
Eesti ajakirjandusmaastikul valitses tõeline sõnavabadus 1990ndatel. See oli aeg, kui uusi väljaandeid oli tekkinud nagu seeni pärast värskendavat vihma ja kõik ahmisid end kurguni täis teemadest, millest pea pool sajandit oldi sunnitud vaikima. See oli n-ö vildelik aeg, kus toimetused käsi pikal ootasid, millal värske kirjatöö saabub, et saaks teksti arvutisse sisestama hakata. Vildelik seepärast, et meie lugupeetud kirjanik Eduard Vilde kirjutas 20. sajandi algul oma järjejutte nii, et toimetaja seisis selja taga ja ootas igat sule alt tulevat lehte kui issanda õnnistust.
Nii olid ka üheksakümnendatel kõik teemad head ja enamik eesti ajakirjandusest oli otsast otsani sõltumatu. Muidugi nii palju, kui üks leht üldse sõltumatu saab olla. Aga kümnendi lõpul poliitmaastiku korrastamisega hakkasid paraku ka lehelugudele tekkima omad eelistused. Ühest küljest oli see tingitud muidugi ka väljaannete kvaliteedi tõusust.
Tänasel ajakirjandusmaastikul on turg korrastanud. Võib-olla isegi liiga palju. Teise maailmasõja eelses Eestis kuulusid kõik suured päevalehed mõnele erakonnale. See oli lihtne ja arusaadav ning lugejalgi oli lihtsam meediamaastikul orienteeruda. Praegu tundub, et see polnudki võib-olla halb.
Lõppev aasta oli maakonnalehe Vooremaa juubeliaasta. Läbi aasta keskendusime päevateemade kõrval maakonnaleht 70 lugudele. Meie õnn on see, et me pole ühena vähestest haaratud ühegi suure meediamoguli rüppe, vaid saame ajada oma rida oma inimeste toel. Et just seda olemegi teinud ja see pole kõrvaltvaatajale nägemata jäänud, kinnitas ühe ministeeriumi ametniku kiri ühe aktuaalse päevateema puhul. Mille sisuliseks kokkuvõtteks oli lausejupp: teie saate ju vabalt kirjutada, teie ei kuulu … kontserni.
Eks see kõrge ametniku pillatud repliik annab aimu sellest, kui vaba sõna ühes või teises teemas ühele või teisele on.
Võeti au, medalid jäävad
Lõppevasse aastasse jääb suur dopinguskandaal (Kas viimane? Vaevalt.), mis riisus ära enamiku koorest, mida viimasel paarikümnel aastal olime kogunud. Pigem moraalse kui materiaalse. Lendu lastud karmid hinnangud ja tehtud kohtuotsused on võtnud meie kangelastelt paljuski au, mille paistel koos rahvaga särati. Nüüd, kus paljugi saavutatut on sohitegemiseks nimetatud, tormatakse näpuga näitajate rivvi. Mis sest, et aastate eest trügiti samamoodi koos kangelastega pildile.
Kogu selle halva mängu juures võib öelda, et au on läinud, kuid medalid on jäänud. Meie kangelaste nimesid pole keegi protokollidest maha kriipinud ega üle kirjutanud. Kahtlused on ja võivadki jääda, kuid millel ei ole kahtlusi. Kahtlused, kuidas ikkagi Estonia uppus või miks Rail Baltic uude kohta ehitatakse. Või miks Allar Levandi Calgarys 1988 hüppetornist alla ronis või miks Jõgeval soovitakse just Lai tänav 4 maha müüa.
Suured dopinguskandaalid on kokkuvõttes kahjustanud sporti laiemalt. Isegi mitte ainult tippsporti, sest ka ultra rahvasportlaste taastumisvahenditel tasuks silma peal hoida. Suurele riigile jätavad sellised dopinguteemalised löögid väikesi arme, väikeriigile aga suuri.
Kõige selle kontekstis muutub spordi(olümpia)ajalugu paljuski küsitavaks. See on justkui kaasaja sporditaud, mis röövib meilt usu, kas see kõik ikka oli päriselt nii nagu oli. Aga samas pole meil põhjust kahelda selles, mida pole tõestatud.
Siinkohal peab nõustuma kuulsa Norra suusataja Frode Estili öelduga, et maailma parimat klassikatehnikat ei saa Andrus Veerpalult keegi ära võtta. Ja seda tehnikat ei saanud talle ka keegi anda.
Nii saavadki kokku vaba sõna dopingusaagas ja inimeseks olemine. Kaugele võib maaslamaja löömisega minna, seda näitas reporteri püüd küsitleda Otepääl Eesti suusameistrivõistlustel raja kõrval viibinud meie olümpiasangarit. Vastuseid ei saadud ja huvitav oleks teada, mida üldse küsiti ja mida loodeti vastuseks saada? Küsimus on selles, kust jookseb piir rahva omaks saanud kangelase peksmises. Kas nii, nagu kõik soovisid temaga koos poseerida tähetunnil, soovivad nüüd kõik ka jalaga togida?
Soomlaste sajandivahetuse ebajumal Mika Myllylä tegi selle allakäigutrepi läbi ja kuidas lõpetas, on teada. Kas soomlastel hakkas sellest kergem? Vaevalt. Au ei teinud see neile kindlasti. Võttis au, aga medalid jäid.
Lihtsalt tunda inimlikkust
Selleks kõigeks ei pea aga olema tegija, oma kaasteelise märkamine ja mõistmine on iseenesest mõistetav väärtus alati ja igal pool. Kui sageli kipub olema nii, et märkame inimest alles siis, kui teda enam pole. Siis tulevad mõttesse ja huulile sõnad, mida oleks tahtnud öelda, aga ei öelnud. Ikka mõeldes, et küll jõuab.
Oleme nii napid ja kidakeelsed ka inimeste tunnustamisel, justkui tänutunde avaldamine meie kontot tühjendaks. Samuti kui jagame erinevaid tunnustusi ikka aastast aastasse kitsale ringile, samas kui inimesi, kes austamist ja meelespidamist vääriksid, on kordades enam. Me ise oleme selle ringi ajanud väikseks, justkui keelatud oleks tunnustada seni sellest ilmajäetuid.
Paraku kinnitab elu, mis on hapram kui oskame arvata, meile aeg-ajalt, et iga kohtumine, iga hetk võib jääda viimaseks. Korraga võime olla hiljaks jäänud.
Meie suhteliselt rahulikus maakera nurgas ei kujuta aga elu teistmoodi ettegi. Rahvusvahelistel missioonidel käinud politseikolonelleitnant Margus Kotter rääkis tänavu suvel, kuidas Afganistanist saadud kogemus muutis ta suhtumist ellu.
„Afgaanide elu ei maksa midagi. Hommikul kui nad kodust lahkuvad, kallistavad kõik teineteist läbi, sest nad ei tea kunagi, kas nad õhtul veel kohtuvad. Hakkasin selle kogemuse läbi elu nägema hoopis teise nurga alt.”
Meie nende sõnade järgi ei käi. Küll aga võiksime neist õppida. Öelda oma lähedasele seda, mida sooviksime, et ka meile vahel öeldakse. Sest meil on sõna vaba ja inimlikkust ei keela keegi. Ja kui järgida Beebilõusta sõnu, siis sageli unustame suureks kasvamise, mis võib olla iseenesest ka hea. Kuid on asju, kus me peame olema suured, nii südamelt kui ka hingelt.
Mida paremat võiks uueks aastaks soovidagi.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
