Väärtustades arste ja õdesid

Järgmise kümne aasta jooksul jäävad kõrge vanuse tõttu erialasest tööst kõrvale ja vajavad asendust umbes pooled praegu praktiseerivatest perearstidest. Esmatasandi jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb teha perearstiabi tegevusmudelis põhimõttelisi muudatusi. Tõepoolest, juba praegu on pensionieas ligi kolmandik Eesti perearstidest ehk 260 arsti. Arvestades keskmist patsientide arvu nimistu kohta, kuulub praegu pensioniealiste perearstide nimistutesse kokku umbes
385 000 inimest. Meid ootavad ees keerulised ajad, sest ei ole realistlik perearstide koolituspakkumist suurendada sel määral, et säilitada kümne aasta perspektiivis perearstiabis hõivenäitajad ja struktuur praegusel kujul. Vaja on uusi tegevusmudeleid, olgu see siis perearstide tööaja eesmärgipärasem kasutamine või digilahenduste ulatuslikum lahendamine. Näiliselt ju täiesti võimalik, kuid olgem ausad – paljud inimesed siiski soovivad oma murede kurtmiseks ja abi saamiseks kohtuda ka perearstiga. Tulevad peale põlvkonnad, kes on digimaailmaga sõbrad, kuid päris kõiki asju ainult digitaalmaailmas korda ajada ei saa. Inimlik kohtakt ja silmside on sama olulised kui ravimid ja digiretsept.
Aga kas meil on perearstide töösse kaasamiseks senisest rohkem üldarste, pereõdesid ja kliinilisi assistente, et perearstid saaksid keskenduda eeskätt keerulisematele haigusjuhtumitele? Keerulised ajad on tulemas nii meie perearstisüsteemi korraldajatel kui patsientidel. Kui täna perearstile pöörduda, siis me ei mõtle sellele, kui palju tööd jääb meil nägemata, kuid ka see ülimalt oluline töö tehakse eelkõige meie tervise heaks.