Vaadates otsa uuele aastale

Sellel nädalavahetusel tähistame juba kolmekuningapäeva, mis tõmbab joone alla veel viimastelegi pidustustele. Nüüd on aeg uue aasta plaanid paika panna ja edasi minna.


 Aasta lõpp on minu jaoks alati olnud väga lõpliku tähendusega. Läinud aasta viimasel päeval tundsin, et ei tahakski, et 2018 otsa saaks. Seda enam on sees väike ärevus, kas ikka uus aasta tuleb sama hea. Just kui ei tahaks kaotada kõike, mis olnud ja loovutada seda ebaõnnele. Maailmas, kus õnne, mõistmist ja rahu on vähe, tahaks hoida igat pisikesematki kübet, mis annaks sisemise rahulolu ja rõõmutunde.

Uus aasta ei ole mitte kõigile hästi alanud. Nurmiko aiandi juhtum on just kui ebaõnneks meile kõigile. Kuidas üks vale otsus võib hävitada kõik, mis armas. Rääkimata pidevalt peas kajavatest mõtetest, mis saab edasi? Kui meedias ja aiandi ümber on käivitunud nõiajaht tegija tabamiseks, tuleks vaadata laiemat pilti: ehk on aeg raha mõttetuks tuuldelaskmiseks möödas? Ehk on aeg loobuda igaühele tulevärgi müümisest, sest kunagi ei tea, mis see endaga kaasa toob.

Mulle meeldis läinud aastal Vooremaas ilmunud lugu ilutulestikus, kust Mustvee abivallavanem Enn Kurg tõdes, et vallas raha tuulde (sõna otseses mõttes) ei loobita. See olevat igaühe enda asi. Siin on just kui kaks nüanssi: kas me tahame anda kõigile tikud ja öelda, et tehku nad nendega, mida tahavad, andes märku, et tehtu eest tegelikult vastutust kandma ei peagi? Ja kas me ei saaks kuidagi teistmoodi uut aastat vastu võtta, kui paukude ja mürina saatel? Ehk on see aeg viimaks ümber? Muutused teatavasti võtavad aega, kuid seda meeldivam on näha, et nii mõnigi omavalitsus on otsustanud talitada uutmoodi. Ehk paneb Nurmiko juhtum uueks detsembriks mõtted veidi rohkem paika. Me leiame kindlasti teisi mooduseid endale oluliste sündmuste tähistamiseks.

Kuid kogu ebaõnn kõrvale jättes, tähistab Vooremaa sellel aastal 70. aastapäeva, sest 1949. aastal hakati Jõgeval välja andma lehte, mis kandis toona nime Kolhoosnik. Kuid see polnud nimi, mida oleks ühelt lehelt oodatud. 1988. aastal sooviti, et leht kannaks nime, mis annaks selgelt märku, mis piirkonnaga on tegemist. Üks põnevamaid pakkumisi oli Veremaa, sest Jõgevamaal on väga palju vere-nimelisi kohanimesid. Kokku esitati 138 nimevarianti ning tundus, et igaühel on omad arusaamad, mis nime üks leht kandma peaks. 10. jaanuaril 1989 avaldati lehes, toona Punalipus, hääletustalong, milles oli kirjas kümme enim pakutud nime. Aktiivsed lugejad ja kaasamõtlejad saatsid tagasi 820 talongi. Enamus pooldaski nime Vooremaa, tervelt 224 inimest, kellele võib siiani tänulik olla, sest vaieldamatult on just meie lehe nimi Eestimaal ilmuvatest kõige ilusam.

Ühele lehele on 70 aastat palju: läbi on käidud ajastuid, kus mitte alati ei võinud kirjutada sellest, mis südamel. Oli ajastuid, kus lehes ilmus küsitava väärtusega lugusid ja oli ajastuid, kus vabadust oli käes rohkemgi, kui oodanud oleks. Ent see kõik on meid toonud täna siia. Tegema maakonnalehte ajal, mil kõik on teine. Ajal, mil enim astuvad paberlehe kandadele digiväljaanded, sotsiaalmeedia ja vilkuvad ekraanid. Ajal, mil uudised tulevad teisiti, need tulevad kohe, piiksude ja värinate saatel ja nende lugemiseks ei kulu vähem ega rohkem kui mõnedkümned sekundid. Sest kiirus, lühidus ja pahatihti ka pealiskaudsus, see müüb.

Uuel aastal toome teieni katkendeid meie algusest. Vaatame tagasi tublidele tegijatele ja neile, kes on meid täna siia toonud. Vaatame tagasi ajastule ja mõtleme, kuidas see kõik võimalik oli. Juba täna näete lehe ülal jooksvat päist, mis annab märku, et Vooremaale on tänavune suur pidu, mis kestab päevast päeva, sest ajakirjandus on midagi, mis hoolimata riigikorrast kestma jääb. Pidutsege koos meiega.

KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus