Carl Robert Jakobsoni nimelise Torma põhikooli õpetaja ja kauaaegne võrkpallur Üüve Viljari on üks neist, keda vallavolikogu otsustas tunnustada omavalitsuse kõrgeima autasu ‒ Torma valla aurahaga.
Teenekas pedagoog õpetab pühendumise ja entusiasmiga saksa keelt ja loodab, et huvi selle võõrkeele omandamise vastu hakkab suurenema. Samuti on tema unistuseks paremate aegade tulek võrkpalli.
Võrumaa juurtega Üüve Viljari sai Jõgevamaal esimesena tuttavaks Palamusega. “Viimasel kursusel diplomitöö kirjutamise ajal asendasin oma kursuseõe Katriniga mõnda aega Palamuse kooli haigestunud saksa keele õpetajat. Palamuse ja selle kandi ja inimesed said meile sümpaatseks. Kui jõudis kätte ülikooli lõpetajate koolidesse suunamise aeg, saadeti tol ajal kateedrisse nende koolide nimekiri, kes vajavad saksa keele õpetajat. Minu kursuseõde sai enne valida ja ta valis Palamuse. Mis mul siis muud üle jäi kui valida samas rajoonis asuv Torma kool. Olin 24aastane, kui siinsesse kooli tööle tulin. Tundsin, et olen sattunud väga heasse kollektiivi. Vanemad kolleegid võtsid mind vastu südamesoojusega. Mul oli nendelt palju õppida.”
Mitmekülgsus saksa keele õppimisel
Õpilased võtsid uue saksa keel õpetaja hästi vastu. “Saksa keel oli teine võõrkeel vene keele järel ja seda õpiti meelsasti. Tunti huvi Saksamaa vastu. Laulsime ja mängisime tundides palju. Kui saksa keel sai 1993. aastal koolis esimeseks võõrkeeleks, hakkasin igal kevadel korraldama võõrkeele nädalat. 3.-9. klassini selgitasin välja iga klassi paremad keeletundjad. Selleks koostasin igale klassile põhjaliku konkursitöö. Klasside kolme paremat premeerisin diplomi ja meenega. Alati esinesime ka saksakeelse isetegevuskavaga: laulud, kahekõned, näidendid, luuletused. Mul oli hea koostöö muusikaõpetajatega, kes saatsid laule klaveril. Stendil olid väljas viktoriiniküsimused, millele otsiti hoolega vastuseid.
Nüüd korraldame võõrkeelte päeva koos inglise keele õpetajaga,” rääkis Üüve Viljari, kes sai õpetajametiga tuttavaks juba tänu vanematele, kes samuti pedagoogid olid. Kaasa aitas ka ülikooliaegne praktika Tartu koolides.”
Õpetaja Viljari jutus on ka murelikkust. “Peab ütlema, et õpilased ei ole enam kaugeltki nii entusiastlikud kui varem. Laulusõnad ei jää pähe, näidendist ei tasu rääkidagi ja viktoriin ei huvita enamikku. Kui võrrelda praegusi õpilasi kasvõi kümme aastat tagasi õppinutega, siis vahe on väga suur. Tänapäeval on olemas kõik vahendid igakülgse info otsimiseks ja leidmiseks, aga miskipärast arvutipõlvkonna lapsed seda ei tee. Õpilase käest midagi nõuda on järjest raskem. Üha vähem ollakse valmis tööd tegema ja pingutama. Ei õpita sõnu, ei suudeta paari salmi pähe õppida ega meelde jätta. Valitsev on üsna tuim ja ükskõikne suhtumine. See teeb väga kurvaks. Muidugi on ka erandeid,” lisas ta.
Rõõmsamaks läheb vestlus siis, kui kõneaineks saksa keele olümpiaadid. “1974.-1994. aastani toimusid üle aasta Jõgeva rajoonis saksa keele olümpiaadid. Enne osalemist tegime alati tublimatega tugevat eeltööd. Minu õpilased tulid kaheksal korral maakonnas (rajoonis) esikohale. Maakonna parim pääses vabariigi olümpiaadile. Esimene õpilane, kellega Tallinnasse olümpiaadile läksime, oli 1976 aastal Lii Kukke. Lii pälvis kaheksanda koha. Kõige paremini on minu õpilastest läinud Moonika Naastrel, kes oli vabariigis neljas. Tänu tema tublile esinemisele sain võimaluse osaleda tasuta keelekursusel Saksamaal Sonnenbergis. Ka Anu Sarapuu ja Margit Vremmert tulid üleriigilisel olümpiaadil kümne hulka. Suurt rõõmu valmistas 8. klassi õpilase Külli Kõre 1. koht maakonnas, sest ta võistles koos üheksanda klassi õpilastega.”
Saksa keel väärib õppimist
Üüve Viljari märkis, et kui Torma koolis hakati õpetama inglise keelt, võtsid paljud õpilased valikeksamiks saksa keele ja enamik neist sooritas eksami neljale või viiele.
Õpetaja Viljari tähelepanekul on inglise keele saamine esimeseks võõrkeeleks 2008. aastal siiski vähendanud huvi saksa keele vastu. “Inglise keele õppimine esimese võõrkeelena kahandab õpilaste motivatsiooni teisi keeli õppida. Inglise keele algtase saadakse kergesti kätte, sest see keel ümbritseb meid kõikjal ja on ka internetikeel. Inglise keele oskus on elementaarne, aga iga järgmise keele valdamine on pluss. Saksa ja vene keele õppimine võtab kauem aega, sest nende keelte struktuurid on keerulisemad. Seetõttu võiks neid keeli õppida esimese võõrkeelena, sest inglise keele oskus tuleb kiiresti kätte.”
“Arvan, et eestlane võiks osata saksa keelt, sest saksa keel on mänginud meie kultuuris väga tähtsat osa. Saksakeelsed maad on avanud meie kodanikele oma tööturu. Ka head ärikontaktid eeldavad selle keele valdamist. Saksa keele oskus võimaldab edasi õppida Saksamaa ja Austria kõrgkoolides.”
Üüve Viljaril on kahju, et saksa keel hakkab Eestimaa koolides välja surema. “Ka meie koolis valib enamik õpilastest teiseks võõrkeeleks vene keele. Leitakse, et saksa keelt pole vaja. Olen aga päris palju Euroopas ringi reisinud ja igal pool olen saksa keelega hakkama saanud.”
Viljari ütles, et tema huvi saksa keele vastu tekkis juba põhikoolis õppides. “Isa oli mul Võrumaal Vastse-Nursi koolis saksa keele õpetaja. Mulle meeldis see keel, tundus kerge ja huvitav. Isa käis Saksa Demokraatlikus Vabariigis reisil ja tõi sealt igasuguseid ajakirju ja raamatuid. Võru keskkoolis õppides süvenes mõte minna edasi õppima saksa keelt. Isal oli sõber Tartust, kes käis meil külas ja nad rääkisid omavahel saksa keeles. See tundus nii lahe, et sain aru ja mõnikord ka kaasa rääkida. Algul arvasin, et tahaksin giidiks saada. Hea on, et nii ei läinud, sest õpetaja amet on mulle kindlasti sobivam ja arvan ka, et huvitavam. Iga päev on erinev. Rutiinne õpetajaamet igatahes pole.”
Üüve Viljari on alati huvitunud Saksamaa ajaloost ja kultuurist. “On olnud mitu võimalust osaleda Saksamaal kursustel. Alati on olnud loenguid Saksamaa ajaloost. Olen mitu korda reisinud mööda kultuuriloolisi paiku Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Mind huvitab ka baltisakslaste elu. Võimalusel vaatan alati teatrietendusi ja filme, loen raamatuid, Olen tutvunud ka meie kooli vilistlase Ülo Pärniku kirjutatud materjalidega baltisakslastest ja vesteldes temaga ikka midagi uut teada saanud,” rääkis oma õppeainet palavalt armastav õpetaja.
Tugev side kunagise kodupaigaga
Kuigi Üüve Viljari on elanud üle neljakümne aasta Tormas, tunneb ta end kõige kodusemalt sünnipagas Võrumaal. “Kuni 2011. aastani, kui lahkus minu ema, veetsin ma kõik suved ja vaheajad Võrumaal. Paeluvad Võrumaa metsad, järved, jõed, mäed. Lapsepõlves sai suusatatud ja palli mängitud. Ka praegu korjan oma marjad ja seened Võrumaa metsadest.”
Küsimusele suhtumisest võru keelde vastas Üüve nii: “Mu kodonõ kiil oll`võro kiil. Uma sõsaraga ja Võru sõpruga kõnõlõmi kõik aig võro kiilt. Imelik om võrokõstõga hakata kiräkiilt kõnõlõma. Kaessõ, et olõ uhkõss lännü. Kui käisin oma klassiga Võrumaal ekskursioonil, õpetasin ka oma õpilased “Võru valssi” laulma, mis on teadagi Võru murdes.
Võrumaalt sai alguse ka Üüve Viljari lemmikharrastus. “Minu isa andis meie väikeses Nursi maakoolis ka kehalist kasvatust. Ta oli tõeline entusiast ja spordifanaatik. Meie kool oli kehakultuurialases töös rajooni parim ja üks parimaid vabariigis. Ei olnud ala, millega ma ei tegelenud – sportvõimlemine, lauatennis, male, suusatamine, kergejõustik, pallimängud ujumine.
Üüve käis sageli võistlustel. Lemmikalaks kujunes talle võrkpall. “Kaks korda nädalas sõitsin liinibussiga (14 kilomeetrit) Võrru võrkpallitreeningule. Meie treeneriks oli üks omaaegne kuulsam treener Jaan Gutmann. Võrus keskkoolis õppides mängisin juba Võru noorte võistkonnas ja 1966. aastal tulime Võru tüdrukutega Eesti koolinoorte meistriks. Hiljem mängisin TRÜ naiskonnas ja 1972 saime Eesti meistritiitli. Tormas olen mänginud võrkpalli kolmkümmend aastat. Spordisaali olemasolu oli üks põhjusi, miks ma otsustasin Torma kooli õpetajaks tulla. Torma naiskonnaga oleme saavutanud palju auhinnalisi kohti maakonna meistrivõistlustel ja karikavõistlustel. Meil oli hästi vahva koondis. Üle poole võistkonnakaaslastest olid minu endised õpilased, võistkonna kapten oli minu kolleeg Enda Kalm. Meil olid toredad ajad. Siiani tähistame koos sünnipäevi ja saame hästi läbi,” rääkis ta.
Üüve Viljari on mänginud võrkpalli ka Jõgeva maakonna koondises, maakonna õpetajate spartakiaadidel ja 2004.aastal koos Tartu veteranidega Soomes veteranide MM-il, kus saavutati kolmas koht.
Üheksakümnendatel treenis ta ka kooli poiste võrkpallivõistkonda, kes osales maakoolide spartakiaadil. Kaheksakümnendatel aitas Viljari Mustvee kooli ja andis ühe aasta kehalise kasvatuse tunde tüdrukutele.
- aastal pärast puusaliigese vahetamist pole Üüve Viljari saanud ise enam võrkpalli mängida. “Keelati hüppamine. Jälgin huviga, kuidas läheb meie Torma naiskonnal. Samuti elan kaasa meie kooli tüdrukute võistkonnale, kes oma tubli treeneri Aarne Neimanni juhendamisel üha paremaid tulemusi saavutab.”
Üüve Viljarit teeb kurvaks see, et Jõgeva maakonnas pole võrkpall enam kuigi populaarne. “Kui paarkümmend aastat tagasi osales võistlustel vahel üle kümne naiskonna, siis praegu saab kokku kolm-neli naiskonda, kus mängivad kaasa tihti võrkpallurid, kes pole meie maakonnast päritki,” ütles ta.
Seevastu spordivaim on Torma koolis tema sõnul jätkuvalt tugev. “Võib öelda, et tänu kehalise kasvatuse õpetaja Enda Kalmule on sport veel üsna populaarne, Kalm on vana kooli õpetaja ja näeb tohutut vaeva, et igaühele leida spordiala, mis last huvitaks. Peale korvpalli, millega tegelevad poisid, saab meil tennist mängida, uisutada, kergejõustikku teha, ka suusatada (kui oleks lund), võimelda, rahvaste- ja pesapalli mängida. Tippsündmuseks on olnud kooli olümpiamängud.
Seitse klassi teele saadetud
Torma kool on Üüve Viljarile teisigi huvitavaid ja vastutusrikkaid võimalusi pakkunud. “Klassijuhatajana olen teele saatnud seitse klassi. Kevadel lõpetab kaheksas ja viimane. Ei ole kerge olnud olla selles ametis, leida lähedast kontakti nii õpilase kui tema vanematega, olla nii psühholoogi, kohtuniku kui advokaadi rollis. Aga kõigele vaatamata on koolielu ilusamad hetked olnud seotud siiski oma klassi õpilastega. Ühised ettevõtmised: töö majandi põllul, ekskursioonid, teatrikülastused, õpetajate päevad, karnevalid, lõpupeod. Tõeliselt elad kooliellu sisse vaid klassijuhatajana.”
Tormas õppis Üüve Viljari klarnetit mängima. “Kui Torma puhkpilliorkestri juhiks oli Alfred Õunapuu, värbas ta kohe uued noored inimesed pilli mängima. Mulle hakkas meeldima. Mängisin orkestris ligi kümme aastat ja osalesin orkestriga ka laulupeol ja pidulikel valla üritustel.”
“Torma kool on minu kool, sest olen siin nii kaua töötanud. Mulle läheb korda kõik, mis koolis toimub. Kui meil on hästi – rõõmustan, kui midagi on halvasti ja miski häirib mind, sekkun, püüan aidata leida lahendusi, et asi läheks paremaks,” märkis ta.
“Kui nüüd keegi küsiks, kas pensionile ei ole kavas minna, siis vastus on – ei. Kui jätkub tööd, ja energiat, kui tervis ei vea alt, siis tahan ikka õpetada meie kooli lastele võõrkeelt ja püüan avardada nende silmaringi. Soovin väga, et meie lapsed saaksid elus hakkama, leiaksid endale parimad sobivad edasiõppimisvõimalused. Miski ei tee vanale õpetajale rohkem rõõmu kui see, et kohtudes oma endiste õpilastega näed, et neil läheb hästi ja nad on head inimesed. Soovin, et vanemad leiaksid rohkem aega oma laste jaoks, et nad suunaksid neid õigete väärtushinnangute kujunemisel. Et lapse käitumist ei iseloomustaks isekus ja enesekesksus, rahuldamatus ja vingumine, vaid nad oleksid sallivamad ja hoolivamad,” ütles ta.
JAAN LUKAS
