Peale VÄÄRIKUSE.
Küllap eeloleval valimisteajal hakatakse taas ringi sõitma, lubades siia ühte ja tänna teist. Unustades, et lubades midagi vaid sellele külale, vallale ja maakonnale, ollakse halvad eestlased. Halvad kodanikud riigi kui terviku suhtes.
See kohapealne majast majja lubamine, nagu ennemaltki kombeks on olnud, omab ajaloolisi juuri ? nõukogudeajast. Mil inimelu ja majanduse toimimise lahutamatuks tegelaseks oli varustusega tegelev isik: kooli majandusjuhataja, varustaja, ?tolkat?ik?? kelle ülesandeks oli ?välja lüüa? (Tallinnast, komiteest, trustist) igasuguseid asju ? tellistest kuni müütiliste ?fondide? ja ?limiitideni?. Riigile polnud vaja mõelda, sest riik oli ja jäi võõraks. Tähtis oli omale ja ?omamehele? saamine, köis aga võis lohiseda, sest ta oli ? mõisa oma. Ent sama mõttelaad vabas ja demokraatlikus Eestis?!
Ei, see pole ilus. Reformierakonna üks asutaja Siim Kallas on Euroopa Liidu asepresidendina suutnud tohutule vastuseisule hoolimata käivitada Läbipaistvusinitsiatiivi (European Transparency Initiative ? ETI) eesmärgiga avalikustada kõik eurorahade saajad ja esimesed huvitavad tulemused on käes ? nn. põllumajandustoetused on liikunud eeskätt töötlejate kätte, väiketalunike hulka on pääsenud inglise prints Charles ja Monaco suur(!)vürst Albert? Ega nemad üksi.
Euro- ja eelarverahasid on olnud ja tulnud ning kusagile on nad ka läinud. Eks küsigem siis ? näidatagu ometi: kus nad siis tänaseks on. Kas saadu ja saavutatu on tasakaalus? Kümme aastat on piisav aeg selleks, et hakata selle kohta aru pärima, mida Euroopa Komisjon ka tegema hakkab. Kuid see, et mõnel puhul tuleb laiaks löödud rahade ja maade eest ka vastutama hakata (kuni kriminaal- ja suhkrutrahvideni välja!), on tegelikult tänase maakonna-elu probleemistiku väiksem ja ebaolulisem pool. Hoopis tähtsam on sõltlase- ja ülalpeetavatundest ülesaamine. Arusaamisele jõudmine, et saadakse ka ise hakkama.
Ma loodan, et see aeg, mil poliitikule, kes tuleb ütlema, et kui sa mulle oma häält ei anna, siis sa toetusraha (tsementi, kruusa, staadioni, pasunat vms) ei saa, vastatakse: ?sa õige sõida oma toetusrahadega ?!?, pole kaugel. Seda enam, et olen sellist suhtumist enam ja enam nägema hakanud ? kasvõi nendesamade presidendivalimiste aegu. Jõgeva maavanem Aivar Kokk on korduvalt kinnitanud: maakonna tasakaalustatud arengu saab rahulikult tagada ühegi erakonnaga liitumata ja miskit erakonna-toetust pole tal selleks vaja küsida olnud.
Eelmisel aastal nägime me ka vana poliitika tegijate kaotushüsteerikat. Siis, kui hakkas selguma, et vanamoodi lihtlabane häältekorjamine ostmisena ei tööta, kaotati koos närvidega ka väärikus? kui ikka oli, mida kaotada, eks ju. Küll öeldi, et president pole seaduslik, küll lubati valijamehi uurima hakata, kihutati hullunud pilgul riikimööda ringi? aga ? hilja. Ajalugu oli pöörde teinud.
Suur vene kirjanik T?ehhov on öelnud, kui vaevarikkalt tuleb tal endast päev päeva järel orjameelt välja pigistada. Täna käib see meie kõigi kohta. Mööngem ka oma kahjurõõmukest. Endise presidendi ülevoolava turvamis- ja tööruumide-vajaduse, Rahvaliidu juhi kriminaalmurede või keskerakondliku piireületava venemeelsuse (Laari ja Ansipi vennastamine ajalehepildil SS-karistussalklasega) ning suurusehulluse puhul. Laari ja Ansipi lugu on küll andeks palutud, kuid seda on innustatud Moskvast, mitte kohukeselt. Kuid see tunne on tegelikult väiklane. Olgem ausad: me ei oska veel olla võitjatena suured ja üllad. Aga me õpime.
Uuel aastal soovin kõigepealt meile kõigile usku enestesse, sellesse, et me saame hakkama. Ise. Et mistahes toed ja toetused ? mis kindlasti saavad olema! ? on väga hea asi, aga ? just tugede, mitte eluviisina. Et me saame üle siinmaal tahtlikult sissesüstitud moonaka-mentaliteedist ja hakkame ennast tundma nendena, kes me tegelikult oleme: peremeestena.
IGOR GRÄZIN,
Riigikogu liige, Reformierakond