Muidugi on üldse naiivsevõitu arvamus, et üks seadus, õigemini selle mõned osad saaks tänapäeval olla meile suisa kulla kokkutoojaks. Teisalt ma muidugi mõistan mõnede poliitikute-ettevõtjate muret, et odava tööjõu aeg saab läbi ja leida tuleb mingigi samalaadne kokkuhoiukoht.
Kui aga asjast tõsiselt rääkida, on Eestis ainukesed kuldmunade munejad hästi haritud, hästi makstud ja hoitud töötegijad, kel positiivne suhtumine oma töösse. Sellise töötaja tekkele aga uus eelnõu karvavõrdki kaasa ei aita. ÜRO värske inimarengu aruanne näitab selgelt, et meie edasine areng seisneb paremas palgas, heas hariduses ja tervises ning lühemates tööpäevades.
IMF ei nõua sellist töölepinguseadust
Olgu ka lugejatele veel kord üle räägitud, et ei IMF ega ammugi Euroopa Komisjon pole meilt nõudnud seadust, mis töötajaid jõhkralt kohtleks. Ei ole nõudnud töölepinguseadust, mis lubaks tööandjal töölepingut ühepoolselt muuta või lõpetada selle päevapealt näiteks terviseseisundi, kohanematuse või sobimatuse tõttu isegi raseda ja alla kolmeaastast last kasvatava töötajaga, vähendaks oluliselt ületunni ja puhkepäevadel töötamise tasu, jätaks reguleerimata igapäevase puhkeaja pikkuse, ületunnitöö küsimused kogu tervishoiu ja sotsiaalhoolekande sfääris, vähendaks oluliselt töötajate õigusi töölepingu lõpetamise hüviste ja etteteatamiste osas jne, jne, jne, jne.
Mida meilt tegelikult oodatakse
See, millest Euroopa Komisjon tegelikult räägib (näiteks komisjoni teatis rohelise raamatu ?Tööõiguse ajakohastamine 21 saj. sõlmküsimuste lahendamisel? avaliku arutelu kohta) on tööturul tasakaalu leidmine töötajate turvalisuse ja reeglite paindlikkuse vahel. Euroopa Komisjon ootab liikmesriikidelt tööturureforme, mis toetuksid n-ö neljale sambale: paindlikud tööturureeglid, tõhus sotsiaalkaitse, tulemuslik aktiivne tööpoliitika ja efektiivne elukestva õppe süsteem. Meil räägitakse kahjuks ainult esimesest.
Kuidas aga Eestil kõigis neljas valdkonnas teiste Euroopa riikidega võrreldes tegelikult läheb?
Tööturu reeglite paindlikkuse võrdluses oleme Euroopa keskmised. Ei liiga töötajate ega tööandjate kaitsel. Kui vaadata tööturu jäikust, siis see pole Eesti probleem. Kui näiteks Taanis on probleemiks, et inimesed jäid pikkadeks aastateks ühele kohale tööle, siis meie inimesed vahetavad keskmiselt iga kahe aasta järel töökohta. Veel kiirem käive tähendaks halvemat töökvaliteeti ja suuremaid palkamise- ja väljaõppekulusid. Mida meil aga vastupidiselt Euroopa riikidega on väga vähe, on kollektiivlepingud (vaid 24 protsenti meie töötajatest on nendega seotud, näiteks Taanis on see protsent 80).
Soome on osa oma edukast majandusest ja kõrgest kohast inimarengu indeksis saavutanud paindliku turvalisusega. See tähendab, et seadustes pole niipalju kirjas, vaid igal tegevusalal on töötajate õigused ja kohustused detailselt tööandjate ja ametiühingutega kokku lepitud.
Meil tahetakse seadustest lahti saada, kollektiivlepingute suuremast arvust ei räägi aga keegi.
Tõhus sotsiaalkaitse
Eestis on töötajale makstav keskmine töötuskindlushüvis äärmiselt väike, vaid 3200 krooni kuus (50 protsenti palgast). Taanlastel on selleks sageli peaaegu endise palga suurune hüvitis.
Efektiivset täiskasvanute elukestva õppe süsteemi meil veel loodud ei ole ja riik seni sellesse vahendeid ei panusta. Meil osaleb koolitustel vaid 6 protsenti töötajatest, taanlastel 30 protsent . Meil on ettevõtja toetus töötaja tasemeõppes osalemisel endiselt erisoodustusmaksu all. Uus eelnõu võtaks töötajatelt ära ka tasemeõppe lõpueksamite sooritamiseks ette nähtud puhkuse.
Meie panused selleks, et töötud inimesed kiiresti tööle saaksid, jäävad teiste Euroopa liikmesriikide panustele kordades alla ehk meie panustatud 0,12 protsenti SKTst teiste Euroopa riikide ühe protsendi vastu.
Süüdistada sellises olukorras meie töötajaid, et need küsivad liiga palju õigusi, on kohatu. Läbi viidud küsitluse järgi on Eesti töötaja üsna tagasihoidlik ja lepikski kolme kuu koondamishüvisega, mis Euroopa maastaabis on alla keskmise.
Kokkuvõttes on mul on hea meel, et SDE ja IRL ministrid ei kooskõlastanud pigem 19. sajandisse kuuluvat uut töölepingu seadust. Positiivne on ka see, et tööandjad ja ametiühingud üritavad leida konsensust seaduse muudatuste osas. Teisiti tänapäeval tööseadusi muuta ei olekski õige. Usun, et kokkulepe uue töölepingu seaduseelnõu osas varem või hiljem ka sünnib. 2003. aastal selline kokkulepe näiteks sündis. Ainult et siis võeti töölepingu eelnõu justiitsminister Langi initsiatiivil Riigikogust tagasi.
KADI PÄRNITS,
Mainori kõrgkooli õppejõud, SDE
