Riigikogus 20. veebruaril vastu võetud uus muinsuskaitseseadus jõustub juba 1. mail ja see toob kaasa rohkem paindlikkust ja toetusi, vähem bürokraatiat. Uue seadusega kaasnevat selgitas Kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik Liina Jänes.
Milleks meile üldse muinsuskaitse?
„Igas kultuurriigis on kokku lepitud, et teatud inimlooming on nii väärtuslik, et võiks ses ajalises maailmas säilida kauem kui ühe või paar inimpõlve. Korrastatud ja hoitud kultuuriväärtused loovad paremat elukeskkonda, elavdavad majandust, loovad töökohti ja kasvatavad riigi konkurentsivõimet.
Muinsuskaitsevaldkonna korraldus peab ajaga kaasas käima ja see on ka uue seaduse eesmärk.
Oluline on mõista, et kui me ei liigu muinsuskaitseseadusega 21. sajandisse, siis kannatab meie kultuuripärand. Euroopa kultuuripärandiaastal viidi läbi üle-euroopaline uuring, mille järgi 94 % Eestis vastanutest peab kultuuripärandit riigile oluliseks. 86 % neist tunneb uhkust mõne oma piirkonna või riigi mälestise või ajaloolise koha, kunstiteose või pärimuse üle.
Kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine on ühiskonna ühine kohustus. Uue seadusega astub riik suure sammu omanike poole, kelle õlul mälestiste säilitamine seni suuresti püsis.”
Kriitikud heidavad süsteemile ette loakohustust ja ametnikele kaalutlusõigust. Kas kuldne kesktee on saavutatav?
„Loakohustus on kogu süsteemi nurgakivi ja kaalutlusõigus annab võimaluse läheneda kirikule ühtemoodi ja rehemajale teistmoodi. Kaitsealuste objektide hulgas ei ole olemas nii-öelda keskmist, mille järgi saaks vormida kõigile objektidele ja inimestele sobiv seadus. Seadus peab ju sobima kõigile pärandiobjektidele alates kirjaoskuse eelsest ajast pärit arheoloogilisest leiust kuni linnahallini. Sestap lähtutaksegi ettevaatusprintsiibist – kõik mälestisel tehtavad muudatused peavad olema läbi räägitud ja kokku lepitud. Kitsenduste ja lubatavuste määramisel lähtutakse iga konkreetse mälestise eripäradest. See ongi omaniku ja muinsuskaitsja pideva dialoogi koht.”
Millised on suuremad muudatused, mis uus seadus kaasa toob?
„Kõige märgilisem muutus on see, et esmakordselt kirjutab seadus lahti muinsuskaitse põhimõtted ja luuakse kompensatsioonisüsteem. Mälestise omanikule hüvitatakse see osa töödest, mis tuleneb otseselt muinsuskaitseseadusest ehk uuringud ja muinsuskaitseline järelevalve. Kindlasti väheneb ka keeruline paberimajandus. Nii vahetab mõne loakohustuse välja teatisekohustus, näiteks mälestise kaitsevööndis ehitamise ja uuringu alustamise puhul.
Seni kehtiv seadus nõuab mälestise ja muinsuskaitseala hoone restaureerimiseks ja konserveerimiseks alati põhiprojekti. Peale 1. maid võib lihtsamaid töid teha tegevuskava alusel. Kui ehitusprojekt on vajalik, määratakse projekti staadium eritingimustega. Muinsuskaitse eritingimusi annab uuringute põhjal edaspidi Muinsuskaitseamet, ja teeb seda omanikule tasuta. Praegu lubab seadus leevendusi teha ainult ajaloo- ja arheoloogiamälestistel. Edaspidi saab leevendusi teha kõigil mälestise liikidel ja need määratakse juba mälestiseks tunnistamisel.
Mälestise kaitsevöönd ja muinsuskaitseline järelevalve ei ole enam kohustuslikud, vaid määratakse üksnes vajadusel.
Samuti suureneb toetuste eelarve. Omandireformiga tagastatud ehitismälestiste restaureerimise toetamiseks saab kasutada ka erastamisest laekuvat raha. Praegu on restaureerimistoetuste eelarve 1,4 miljonit eurot aastas. Erastamisest laekuva raha summa on hinnanguliselt täiendavad umbes miljon eurot.
Muinsuskaitseamet pöörab tulevikus suuremat tähelepanu ka nõustamis- ja ennetustegevusele, sest omanikul on alati mõislikum ja odavam enne tööde alustamist nõu küsida. Ametil on esindus igas maakonnas, kust juba tööde planeerimisel on hea nõu küsida. Spetsiifilisemate küsimuste korral annavad nõu insenerid, arheoloogid ja teised spetsialistid.
Seadusega luuakse muuhulgas uus mälestise liik, milleks on ajalooline looduslik pühapaik. Arheoloogiapärandi kaitseks lisandub mälestise kõrvale arheoloogilise leiukoha kaitse. Leiukohas kehtib edaspidi uurimiskohustus ja otsingukeeld, muid piiranguid ei ole.”
VOOREMAA
