Praegune pearahasüsteem on kehtinud üle kümne aasta ja sel poleks häda midagi, kui koolivõrgu kujundamine toetuks ühtsetele põhimõtetele ning õpilaste arv oleks aastati enam-vähem sama. Tegelik elu on aga hoopis midagi muud. Praegune keeruline koefitsientide süsteem vajas juba ammu lihtsamaks muutmist. Pealegi jõuab statistika kohaselt praegu mõõdukalt suurenev õpilaste arv sajandi alguse tasemele heal juhul alles 15 aasta pärast.
Kui mõnel pool võib õpilaste arv isegi suureneda, siis enamasti jätkub kahjuks nende arvu vähenemine. Näiteks suuremates linnades ja nende ümbruses (Tallinn, Tartu, Pärnu) kasvab põhikooliõpilaste arv lähiaastatel Eesti keskmisest kiiremini, seevastu mõnes maakonnas väheneb õpilaste arv kuue-seitsme aastaga kolmandiku võrra.
Eelmisel õppeaastal oli Jõgeva maakonna üldhariduskoolides 4958 õpilast. Statistika kohaselt väheneb aastaks 2011 õpilaste arv Jõgevamaal 21 protsendi võrra. Kusjuures väheneb just vanemates kooliastmetes õppivate laste arv, tänu juba sündinud lastele jääb algklassiõpilaste arv Jõgeva maakonnas enam-vähem samaks.
Uue rahastamismudeli põhimõtted
Uus rahastamismudel seisneb koolis moodustatud klasside kulude rahastamises. Väga lihtsalt öeldes on mudeli tööpõhimõte järgmine: põhikool, kus klassis on keskmiselt 17 õpilast, suudab ennast ära majandada üksnes õpilaste arvu järgi makstava pearahaga.
Nii suuri klasse pole aga igal pool, kuid ühesugused kulud on kõikjal ja kvaliteetset õpet tuleb pakkuda igas piirkonnas. Seepärast hakkavad täiendavat lisaraha saama koolid, kus õpilaste keskmine arv klassis jääb alla 17, kus õppekeeleks on vene keel, kus on eestikeelsed keelekümblusklassid, kus õpivad erivajadustega lapsed, või kui kool asub väikesaarel või suurtest keskustest kaugel.
Lisaraha ei eraldata suurtele omavalitsustele, kus õpilaste arv ületab 1600 piiri. See sunnib linnu korrastama iseseisvalt oma koolivõrku ehk sulgema nende jaoks liiga väikesi koole. Samas võib aga linnade haridustoetus lähiaastatel suureneda, sest neil tekib vajadus avada uusi klassikomplekte, kuna riigi hariduspoliitika ei näe ette mammutklasse. Nimelt ei tohi järgmisest õppeaastast põhikooli klassides olla üle 24 õpilase.
Praeguse koefitsientide süsteemi asendamine kulupõhise mudeliga loob suurema stabiilsuse ja haridustoetus ei kõigu enam aastast aastasse. Sõltub ju õpetatava aine tundide arv eeskätt õppekavast, mitte õpilaste hulgast, ning tunde annavad ikkagi õpetajad. Just selle põhimõtte järgi saavutavad omavalitsused nüüd sarnase seisu, sest riik arvutab toetust õpetajatele palga maksmiseks ja investeeringuteks mitte enam ainult õpilaste arvu järgi, vaid arvesse läheb ka klasside ja tundide arv.
Tugevad maapõhikoolid saavad kindlustunde
Üldhariduskoolide uue rahastamismudeli väljatöötamisel lähtuti põhimõttest, et alghariduse peab iga laps saama kodu lähedal. Nii tagab riik I (1.-3.klass) ja II (4.-6.klass) kooliastme rahastamise isegi väga väikese õpilaste arvu korral.
Tugeva põhikooli üheks oluliseks tunnuseks on aga siiski selline õpilaste arv, mis annab koolile võimaluse palgata haritud õpetajad, tagada neile mõistlik töökoormus ja maksta normaalset palka.
Mudeli kohaselt on elujõuliseks põhikool, kus klassi õpilaste arv on vähemalt 10. Kui õpilaste arv III (7.-9.klass) kooliastme ühes klassis on siiski alla kümne, aga nooremates klassides on õpilasi rohkem ja varsti ületab põhikooliõpilaste arv nõutud piiri, siis see kool rahas ei kaota. Sel moel aitab riik koolil vahepealse mõõna üle elada.
Üldharidussüsteemi arengukava kohaselt peab gümnaasium tagama hariduse kvaliteedi, kvalifitseeritud õpetajad ja võimaluse õppeainete süvendatud õppimiseks. Eeldatakse gümnaasiumide arvu vähenemist ja nende koondumist suurematesse keskustesse.
Otstarbekas on ka gümnaasiumiastme eraldamine põhikooliastmetest ehk n-ö puhaste gümnaasiumide asutamine. Gümnaasiumi säilitamine madalamate kooliastmete arvelt ei ole aga kindlasti õpilaste suhtes aus.
Et järgmise aasta 1. jaanuaril rakenduv mudel on kulupõhine, võib järk-järgult väheneda toetus neile omavalitsustele, kes praegu saavad rohkem toetust, kui see olemasoleva koolivõrgu ja klassikomplektide arvu juures põhjendatud on.
Kolme aasta pikkusel üleminekuperioodil kompenseeritakse omavalitsustele võimalik haridustoetuse vähenemine. See puudutab eeskätt omavalitsusi, mille haridustoetuse kasv jääb allapoole riigi keskmist. Üleminekuperiood on mõeldud koolikorralduslikeks otsusteks (halduskoostöö, koolipiirkondade tekkimine, gümnaasiumivõrgu korrastamine).
Kellel asja vastu suurem huvi, saab üldhariduskoolide uue rahastamismudeli materjalidega tutvuda haridus- ja teadusministeeriumi interneti-koduleheküljel (www.hm.ee, rahastamine).
Tõnis Lukas,
haridusminister
