Ilmastiku omapära on meist igaüks märganud. Kraadiklaas näitas detsembris ja jaanuari algul kuut soojakraadi ning metsas õitses näsiniin. Õnneks tuli jaanuari keskel siiski päris-talv.
Mure metsapuude tervise pärast ning soov saada uutest invasiivsetest metsa- ja pargipuude haigusetekitajatest rohkem teada tõi huvilised Tartus kuulama maaülikooli dotsendi, metsapatoloog Rein Drenkhani loengut “Kas invasiivsed haigused on ohuks meie metsale”. Ettekandja tunnistas, et tema poole pöörduvad sageli inimesed, kes on mures puude tervise pärast, küsides, kas on mingit vahendit, mis aitaks puudel haigusi tõrjuda ning taastada nende hea tervise ja väljanägemise. Ekstreemseim palve Drenkhanile oli nimetada mürk, mis aitaks puu tervist parandada. Maaülikooli töörühm, kes sellistele küsimustele vastata püüab, on väike, kuid tegus.
Uusi haigusi tekib nagu seeni pärast vihma
Viimastel aastatel on Eestis leitud mitmeid uusi, sealhulgas ka ohtlikke puuhaigusi. Drenkhani hinnangul on need haigused meil ilmselt pikka aega nii-öelda kohal olnud, kuid alles nüüd haigusetekitajatele soodsates elutingimustes silmaga nähtavaks muutunud. Üks selline on saaresurm, mis kahjustab ja viib hukkumiseni meie metsapuuna tuntud harilikku saart ning ka meil võõrliigina sisse toodud musta, pensilvaania ja mandžuuria saart.
Kahjustaja ei hooli puu vanusest – hukkuvad nii mõneaastased kui ka juba vanad puud. Tõsi küll, vanemal puul võtab hinguse edasiminek enam aega kui noorekesel. Tehtud uuringud viitavad asjaolule, et see haigus on meile sisse toodud Kaug-Idast, kus see aga kohaliku liigi mandžuuria saare elule otsest ohtu ei kujuta.
Ilmselt on haigus koos introdutseeritud taimedega n-ö kaasaandena Euroopasse toodud. Tõsiseim teadaolev haiguskolle paiknebki Poola-Leedu piiril. Meil näitavad uuringud, et haigus on levinud lääne poolt ida poole. Tõsisemad kahjustused on saartel olnud Lääne-Eestis. Sageli ründavad nõrgestatud ja haigusest vaevatud puud mitmed kahjustajad, lisaks seentele ka putukad. Samas on täheldatud, et mõned saarepuud jäävad haigusest puutumata. Järelikult on olemas saarekloone, mida saaresurm ei kahjusta.
Enim uusi haigusi männil
Senileitu põhjal võib tõdeda, et enim on leitud uusi haigusi männil. Nende leidmisskeem on sarnane: kõigepealt leitakse uus haigusetekitaja mõnel männi võõrliigil ja siis edasi juba meie harilikul männil. Nii juhtus punavöötaudiga ja seni eestikeelse nimeta seenega diplodia pinea, mis männil kahjustusi tekitab.
Viimatinimetatu pole küll kantud ohtlike kahjustajate loetellu, kuid kujutab ohtu meie männipuudele seetõttu, et võib kahjustada erinevas vanuses puudel nii okkaid, oksi, käbisid kui juuri ning põhjustada puidu sinetust. Meil seni enam levinud männihaiguse pudetõve puhul on kahjustused tõsisemad noortel puudel, kuid vanemad elavad haiguse üle.
Seniste, meil tavaliste männihaiguste puhul oleme harjunud, et seeneoste teke ja levik toimub taime kasvuperioodil. Punavöötaudi senised uuringud on näidanud aktiivset eoste teket juba veebruaris-märtsis.
Haiguste levikut soodustab soojenev kliima ja ekstreemne ilmastik
Drenkhani hinnangul võib uute haiguste järsu ilmnemise üheks põhjuseks olla meie soojenev kliima ja ekstreemne ilmastik. Viimase kahekümne viie aasta kuude lõikes vaadeldud temperatuurid on keskmisest pigem kraadi-paari võrra kõrgemad kui madalamad.
Ilmselt soodustab haiguste levikut ka globaalne kaubandus ja sellega seoses kiirem kaupade liikumine. Haigusetekitajate väljaselgitamist raskendab asjaolu, et sageli ei ole need palja silmaga nähtavad. Silmale terve taim võib endas kanda mitmesuguseid haigusi. Sageli ei ole võimalik haigusetekitajat määrata ka mikroskoobi abil ning appi tuleb võtta mikrobioloogilised meetodid. Majandust on keeruline täiendavate nõudmistega koormata, näiteks teatud ajaks taimedele karantiini kehtestada. Olemasolev karantiinisüsteem on jäik.
Haigusetekitajate avastamist ja määramist hõlbustavad ka paremad teadmised neist ning võimalused silmaga nähtamatut haigusetekitajat geeni tasemel kindlaks määrata. Uued uurimismeetodid on küll kallid, kuid täpsed. Maaülikoolis avati eelmisel kevadel uuendatud sisseseadega metsapatoloogia labor, kus tehakse muu hulgas metsa seenhaiguste DNA-põhiseid määramisi.
Tabab kõigepealt nõrga tervisega isendit
Uustulnukatest haigusetekitajatel võib olla meie puudele erinev mõju. Tihtipeale on väga raske eristada uustulnuka tekitatud kahju puus toimetavate n-ö vanade ja tuntud seenhaiguste omast. Ekstreemsete ilmastikutingimuste korral on suurenenud ka selliste vanade tuntud tegijate nagu juurepess ja külmaseen kahjustused. Nii nagu inimeste puhul, tabab ka puudel haigus nõrgema tervisega isendit. Sealjuures on keeruline selgeks teha, kes oli esimene kahjustaja ja kes tuli hiljem juba nõrgestatud puusse. Seenhaiguste levikut soodustab suur õhuniiskus.
Drenkhani hinnangul mõjutavad kliimamuutused nii peremeestaime kui ka patogeeni. Kõige tõsisemad on nö varjatud patogeenid, kellede mõju võib olla seda tugevam, mida hiljem need avastatakse. Varjatud patogeenide avastamiseks on tema hinnangul oluline DNA-põhine diagnostika. Kõige olulisem on leida tõhusad tõrjemeetmed peremeestaime vastupanuvõime tõstmiseks.
i
EDA TETLOV
