Kultuur talletub kõige enam arhitektuuris. Majad on monumentaalsed ja igale ajastule iseloomulikud. Terve Eesti, sealjuures loomulikult ka Jõgevamaa, on kaetud maamärkidega, millel oma tähenduslugu ja -väli ning mille kadumine või millele taaskasutuse leidmine on paljudele suure tähendusega.
Vahel on raske aru saada, mis neis betoonijurakates väärtuslikku on. Seda enam, et nii mõnigi maja on ehitatud hoogtöökorras või kunagiste malevlaste poolt. On juhtumeid, et nende kvaliteet ei kannata mingit kriitikat ja uuesti ülesehitamine tuleb omanikule odavam.
Nii on tänases lehes lugu Sadala kauplus-sööklast, mis on olnud piirkonna rahavale vaieldamatult tähenduslik. Tundub, et kulutõhususe ja mugavuse huvides tuleb see maha lammutada.
Kohalikega rääkides ollakse küll kurvad, et minimaalselt rakendust leidev hoone lammutatakse, kuid teisalt saadakse aru, et tänapäevasid hügieeninõudeid on nende müüride vahel raske saavutada. Isegi võimatu. Poemüüjad soovivad väga, et tingimused paraneksid ja enam ei peaks maja puudega kütma.
Kõik on kurvad, kui mõni metsatukk maha võetakse. Ka metsaomanik ise ei pruugi olla õnnelik, et peab mingil põhjusel selle maha raiuma. Sama on ehitistega. Näiteid on küll, kus 20. sajandi arhitektuuri on ümber tehtud või lausa uued hooned asemele ehitatud. Nii on ka metsaga, mida tuleb metsaomanikul igal juhul uuendada – uus mets peale istutada või seeme külvata.
Lehest on lugeda, et Sadala ajaloos saab üks ajastu peagi läbi ja kohe on terendamas uus. Uus ja äkki paremgi.
