Eesti poliitikas hetkel vastu vaatav pilt näib halva unenäona. Viimastel valimistel kõige rohkem hääli kogunud erakonnad peavad otsekui koerapulma, kus Edgar Savisaare Keskerakonda Tahma-Toomasena üksteise ukse taha lohistatakse.
Reetmiste jada algas 2001
Tõe huvides tuleb siiski meeles pidada, et reetmiste jada Eesti poliitikas algas juba 2001. aasta lõpul, mil peaministri tooli ihkav Siim Kallas lammutas Edgar Savisaarega Tallinnas ühte heites Toompea võimuliidu. Reetmise teele asumine toob paraku kaasa uued reetmised. Sest reeturitega võimuliidus olles tekib partneritel möödapääsmatult kartus, et ühel hetkel reedetakse ka neid, mistõttu tuleb lihtsalt püüda esimesena reeta. Nii muutub vahe reetmiste vahel järjest lühemaks, kuni asi tänast Tallinna linnavõimu vaadates täieliku absurdini jõuab.
Esialgu oli Reformierakond partneritest siiski kiirem. Res Publical tõmmati osavalt nahk üle kõrvade ning lubaduse eest ühineda toimetati Siim Kallas Brüsselisse komissari kohale.
Tasakaalu huvides otsustas Reformierakond reeta ka Keskerakonna, kellega seni Tallinnas rahulikult võimul oldi, tõrjus Savisaare linnapea ametist ning asus koos Res Publica ja Keskerakonnast üles ostetud saadikutest moodustatud Rahvaliiduga Tallinna valitsema.
Reeta tuleb esimesena
Juba siis tundus paljudele isegi Keskerakonda ja Edgar Savisaarde eitavalt suhtuvatele inimestele, et reetmiste limiit on ületamas ühiskonna valuläve ehk eesmärk ei pühenda siiski abinõu.
Edasised sündmused tõestasid selliste kartuste põhjendatust. Res Publicale hakkas tunduma, et peagi langevad ka nemad reetmise ohvriks, mistõttu tundus praktilisemana reeta sel korral esimesena. Siit said alguse läbirääkimised Keskerakonnaga Tallinnas, mis Res Publica sisevastuolude tõttu tulemuseni ei viinud ning asi lõppes kokkuleppega, et senine võimuliit Tallinnas jätkab sügiseste valimisteni.
Tint sai osapoolte allkirjadel vaevalt kuivada, kui kokkuleppest polnud enam midagi järele jäänud. Põhjuseks oli siin Toompeal puhkenud võimukriis, mis tegi seni vihatud Keskerakonnast Res Publica jaoks ihaldusväärse partneri nii all-linnas kui Toompeal.
Vastuolud Juhan Partsi valitsuses on näha olnud selle tekkest alates. Siseheitlustest vaevatud valitsus on tegelikult impotentne olnud juba mõnda aega. Üks skandaal ja tüli järgneb teisele, Eesti areng on peatunud ehk nagu Marju Lauristin ütleb: Eesti on oma edu maha mänginud. Riigikogus pole kunagi varem olnud arutatavate eelnõude puuduse tõttu sedavõrd lühikesi töönädalaid.
Põhimõttelage uus poliitika
Tegelikku tegevusetust üritatakse katta tegevuse etendamisega, nagu seda on justiitsministri ?kvoodid?, mis korruptsioonivastase võitluse asemel imiteerib ja diskrimineerib seda. Kui selle vastu tõusis protestilaine, otsustas peaminister Reformierakonnale koha lõplikult kätte näidata ning keeldus antud olukorras ainuvõimalikku sammu astumast ning ministrit ametist vabastamast, paisates sellega kogu valitsuse kriisi.
Millega see kriis lõpeb, seda ei oska hetkel keegi öelda. Enamik võimalikke lahendusi on kas halvad või veel halvemad. Parimaks väljapääsuks oleks erakorralised valimised, kuid neid on Eesti põhiseaduse kohaselt pea võimatu esile kutsuda. Teiseks võimaluseks oleks seinast seina ulatuva rahvusliku leppimise valitsuse loomine, mis analoogselt 1.detsembri 1924 riigipöördekatse järel loodud kõiki erakondi koondavale valitsusele viiks juba vastuvõetud seadustele tuginedes Eesti järgmiste valimisteni.
Üks on aga selge: Uus poliitika Eestis on lõppenud krahhiga. Võimule pääsemiseks jagas uus jõud Res Publica ahvatlevaid lubadusi ja võitis valimised. Lubati taastada inimeste usk poliitikasse, tegelikkuses on see langenud enneolematult madalale. Lubati viia poliitikud välja majandusettevõtete nõukogudest ja mitte ühildada Riigikogu liikme ametit kohaliku volikogu liikme ametiga ? tegelikkuses on Res Publica käitunud vastupidiselt. Lausa eraldi sellele teemale pühendatud valimiseelses telereklaamis süüdistas Res Publica Reformierakonda, et see on korduvalt võimule aidanud Keskerakonna ning lubas valijatele selles küsimuses kompromissitult käituda. Tegelikult piisas vaid umbusavaldusavaldusest justiitsministrile, et Keskerakonna sellest distantseerimiseks Tallinnas Keskerakonnaga ikkagi käed löödi.
Sellist põhimõttelagedust pole Eesti ära teeninud. Eriti kurvastav on see, et sellist poliitikat on aetud ?uue poliitika? sildi all. Suur osa rahvast on praeguseks kogu poliitikas pettunud. On raske ennustada, kui palju neist sügisel soovib enam valimiskastide juurde tulla. See loob aga uue võimaluse ühele naaberriigi võimuerakonnaga koostöölepet omavale erakonnale, kelle võit Eesti arengu päris teise suunda võiks keerata.
MART LAAR, Isamaaliit
