Geograaf, Tartu ülikooli emeriitdotsent Uudo Pragi sündis 17. novembril 1941 Tallinnas ja suri 26. septembril 2015 Tartus. Ta oli pärit ajaloolise Võrumaa Põlva kihelkonnast. Ema suguvõsa elas Navil ja isa oma Himmastes. Ema Sinaida (1913–1957) sündis Mõtuse talu peremehe Joosep Kirotaja kolmanda lapsena, isa Richard (1911–1941) oli Gustav Pragi perekonna neljast lapsest noorim. Gustav oli osalenud Soome vabadussõjas valgete poolel.
Sinaida Kirotaja ja Richard Pragi abiellusid 5. mail 1938 Tallinnas. Äialt saadud pärandusega ostis väimees järelmaksuga veoauto ja hakkas sellega vedusid tegema. Sõjasuvel 1941 jäi Richard Pragi teadmata kadunuks ning teda peeti punaväe ridades langenuks. Kodusõja ajal Venemaal seigelnud Karl Pragi hakkas hiljem Tartus elades uurima oma noorima venna Richardi saatust, kirjutades julge veteranina tema kohta järelpärimise GULAG-i juhtkonnale. Selgus, et Richard oli surnud 21. novembril 1941 ühes Kirovi oblasti vanglas, kas nälga või mahalastuna, seda ei saanudki uuel Eesti ajal oma isa saatuse uurimist jätkanud Uudo teada. Richard Pragi oli saanud süüdistuse majanduskuriteos, mõistetud kolmeks ja pooleks aastaks vangi ning viidud siis Paldiski kaudu Venemaale. Kuidas kõik see täpselt oli, ka seda ei õnnestunud pojal välja selgitada.
Kodud ja koolid Põlva kihelkonnas
Pärast mehe kadunuks jäämist läks Sinaida Pragi tööle sukavabrikusse. Suvel 1941 aeti rase naine Tallinna alla kaitsekraave kaevama, kuid ta pidas vastu ja sünnitas Saksa ajal kümnenaelase priske poisi, kellele tahtis panna nime(de)ks Udo Toivo, kuid tollased okupatsioonivõimud polevat seda sobivaks pidanud. Nii jäi eesnimeks Uudo. Pühavaimu kiriku õpetaja ristis poisi 2. detsembril 1941.
Suvel 1942 sõitis ema Uudoga oma isa juurde Navile, sealt aga sügisel 1945 kolis Uudo lelle Eduard Pragi juurde Tromsi külla. Eduard Pragil oli kooliskäiv poeg Uuno, kelle kõrvalt Uudo õppis kiiresti lugema ja muidki koolitarkusi. Ema laulis tihti, kuid laulmine pojale külge ei jäänud, küll aga tahtis poiss väga kooli minna. Nii viidigi kuueaastane Uudo 12. septembril 1948 Sika külas asunud Peri kooli, kus 5. oktoobril tõsteti pidulikult teise klassi. Kui ema oli näinud vene keele vihikut ja küsinud imestades, kas vene keelt õpetatakse juba esimeses klassis, oli poeg uhkelt vastanud, et ta õpib teises, mitte esimeses klassis. Umbes 100 lapsega koolis õppis tollal paarkümmend Naruskit ja tosin Pragi. Hiljem pidas Uudo enda kõrgemasse klassi üleviimist karuteeneks, sest ta oli oma klassi lastest vähemalt kaks aastat noorem ning väikese poisi kulul hakati nalja tegema. Tõenäoliselt eesnimest tuletati talle hüüdnimi Ute, millele lisati veel Utemää.
Koolis läks õppimine ladusalt, raskusi valmistasid vaid kirjatehnika, joonistamine, laulmine ja kehaline kasvatus. Kui vene keele tunnis kord küsitud, kelleks keegi tahab saada, vastanud Uudo, et tema tahab professoriks. Pensionipõlves on ta selle kohta arvanud, et ega palju puudu jäänudki. Võru ja Põlva vaheline maailm hakkas avarduma Rõugesse ja Munamäele tehtud kooliekskursiooniga.
Pärast kolhoosikorra kehtestamist algasid näguripäevad. Kõige raskemad olid talved 1949/50 ja 1950/51. Äraelamiseks tegeles ema keelatud käsitöönduse ehk õmblemisega, võõrasisa aga ajas puskarit ja müüs seda suurema sissetulekuga traktoristidele. Et Uudo saaks kõhu korralikult täis, hakkas ta suviti lell Eduardi juures karjas käima. Lisaks hirmutasid sealse kandi vähesed parteilased pidevalt rahvast. Et oma vilja enam polnud, hakati käima Põlvas leivasabas. Poisi kohustuseks jäi poodides käimine. Argiraskusi leevendas raamatute lugemine. Jupikaupa luges ta veel gooti kirjas Piiblit. 1950. aastal asus ta pioneeride lehe Säde ja teistegi ajalehtede kallale. 4. klassis sai temast endastki pioneer, kuid 7. klassis arvati ta organisatsiooni töös mitteosalemise pärast sellest välja.
Kevadel 1954 sai Peri kool läbi ning ema õmbles oma 12aastasele pojale esimesed pikad püksid. Et Põlva oli lähedal, läks ta sinna edasi keskkooli, kus hakkas elama internaadis. Õppemaksu tasumiseks pidi ema õmblema kolm kleiti, õpikute raha tuli aga poisil endal teenida metsamarjade korjamisega. Keskkooliklasside tunnid algasid kell kaks pärast lõunat. Esimesel aastal oli internaat koolimajast paari kilomeetri kaugusel. Üks aasta tuli tal internaadis magada ühes voodis tulevase Eesti Panga direktori Mart Sõrgiga. Esmaspäeva hommikul jala kodunt kooli tulles hakkas Uudo vanemates klassides raamatuid lugema ka kõndides. Nii luges ta läbi “Krahv Monte Cristo”, “Kolm musketäri” jt põnevad raamatud.
Internaadis sai ta langenud punaväelase lapsena kolm korda päevas tasuta süüa. Pärast ema vähki haigestumist 1955. aastal pojal temast enam abi polnud. Et teised poisid sügisel 1955 vaid 127 cm pikkust Uudot koolis enam ei kiusaks, võttis klassikaaslane Keväjä Ülo (Ülo Kevväi) ta oma kaitse alla.
Luges palju vene- ja saksakeelset kirjandust
Kaks viimast keskkooliklassi olid poisile rasked. Talvel 1956 võttis külm ära nina, mis jäi pikaks ajaks kestendama ja vesiseks, juunis 1957 suri ema. Viimaseks kooliaastaks võttis sõtse Magda poisi enda poole ja Navi inimesed ostsid talle uued riided. Uudol tuli siis kõvasti mitmesuguseid töid teha, ka kultide lõikamisel abiks olla. Suviti elas ta Navil, kus vanaisa mais 1958 suri, kuid vanaemaks kutsutud ema kasuema Miili oli veel päris tragi. Karjas käies teenis Uudo nii palju, et sai õpikuid ja koolitarbeid ning isegi mõne riideeseme osta. Suvel 1955 ja 1956 oli ta karjas Tromsi lähedal, suve pärast keskkooli (1958) veetis jälle Navil. Teenitud raha eest ostis ta esimese käekella, mis teenis teda ligi paarkümmend aastat.
Karmi argielu leevenduseks oli raamatulugemise kõrval ka malemäng. Males jõudis Uudo välja 4. järguni ning tõusnuks paremais oludes ilmselt veelgi kõrgemale. Lugenud läbi Põlva raamatukogu eestikeelsed teosed, võttis Uudo ette seal leiduva venekeelse kirjanduse. Lisaks laenas ta raamatuid ka vene keele õpetajalt Ivan Seredalt. Nii luges Uudo läbi Jules Verne’i 12 köidet kogutud teoseid ning uuris veel ajakirju. Iseseisva lugemisega sai selgeks vene keel ning lõpuklassis asus ta saksakeelse kirjanduse kallale. Kahel veerandil käis ta Põlvas Amanda Kriidi inglise keele tundides, sest siis oli kavatsus astuda koos klassivend Ülo Kevväiga Tallinna merekooli. Koolis õpetas Kriit 8. klassis saksa keelt, hiljem tegi seda Kalju Saks, tulevane pedagoogikateadlane Tartu ülikoolis. Uudo silmaringi laiendasid ka ekskursioonid, mis 9. klassis tehti Tartusse, 10. klassis Põhja-Eestisse ja 11. klassis Riiga. 11. klassi kevad oli poisile aga ilus: kool hakkas saama läbi, lõppes kiusamine ning sai selgeks jalgrattaga sõitmine. Mõnikord käis ta rattaga Taevaskojas õppimas. Kui ratast ei saanud laenata, õppis ta Intsikurmu lasketiiru juures või pargis toomepuude all (tollal oli moes Kalmer Tennossaare laul “Maikuu, suur toomepuu”). Kevadel hakkas Uudo kommunistlikuks nooreks, et võiks julgemini minna edasi õppima.
Raha ülikonna ostmiseks anti Navilt, lõpumärgi teenis ta välja aga ise rajoonilehele saadetud luuletustega. Sõtse Magda soovitas minna õppima raudteekooli, kus söök ja riietus olid tasuta, kuid nii argine asi Uudot ei tõmmanud; ei sobinud ka kõrgkoolide praktilised ja tehnilised alad.
(Järgneb)
OTT KURS
