(Algus 6. mai Vooremaas)
Lineaarplaneerimise meetodeile tuginenud töö eessõnas on autor märkinud, et uurimus oli mõeldud praktika vajaduseks, kuid ülesande mahukuse tõttu ei esitatud selles mingeid järeldusi või “ettepanekuid” ning diplomitöö ei pretendeerinud “ka mingeile teoreetilistele tulemustele”. Töö alguses on esitatud matemaatiliste tähistuste selgitused. Uurimus ise koosneb neljast peatükist ning kasutatud materjalide loendist (32 nimetust). Lühikesele peatükile ülesande formulatsioonist järgneb ulatuslik transpordigeograafiline käsitlus 63 leheküljel, hõlmates seega 2/3 töö mahust. Selles sai ta kasutada oma eelmisel aastal ilmunud artiklit “Eesti NSV transpordigeograafilisest rajoneerimisest”. Kolmas ja neljas peatükk käsitlesid vastavalt raudteejaamade läbilaskevõimet ja omavahelisi kaugusi ning materjale omahindade ja tariifide kohta. Diplomitöös oli autor kõvasti vaeva näinud ulatusliku andmestiku matemaatilise töötlemisega, kuid ta polnud jõudnud kõike seda lahti mõtestada ning järeldusi teha.
Kokkuvõte jäi tegemata tõenäoliselt seepärast, et diplomand kiirustas matkale Ukraina Karpaatidesse. Et varasema pingerea alusel jagatud töökohad olid juba teada, polnud ülikooli lõpetajaile diplomitöö ja riigieksamite hinded enam eriti olulised. Sellise üldise meeleoluga läks kaasa ka seni tõsise töömehena tuntud üliõpilane Pragi.
- aasta 4. mail on Leo Tiik kavala hiidlasena kirjutanud juhendaja arvamuse küllaltki kantseliitlikus stiilis. Salme Nõmmiku kirjutatud retsensioonis rõhutati diplomitöö uudsust ja suurt praktilist väärtust, kuid juhiti ka tähelepanu lisatud kaardi ebaülevaatlikule kujutamisviisile, pealkirjastamata tabeleile ning kirjanduse ja allikate ebatäpsele viitamisele. Geograafiakateedri juhataja dotsent Endel Varep (1915-1988) lubas diplomitöö kaitsmisele 20. mail 1963, kus sellele pandi hinne hea.
Luurajana Vene sõjaväes
Pärast ülikooli lõpetamist tegi Uudo Pragi vanemlaborandina lepingulisi töid ülikooli arvutuskeskuses, kuid eriti suurt koormust tal seal polnud. Ajutise peavarju leidis ta Jakobsoni tänavas (16-6). Septembris 1963 saadeti ta koos noorte matemaatikatudengitega kolhoosi Tõrva lähedale Koorkülla. Oktoobri algul 1963 sai ta aga käsu ilmuda 27. novembril 1963 sõjaväe tegevteenistusse. Kutsealune Pragi saadeti Tallinna ja sealt Liepāja eriväeossa, sest sõjaväes “soojema” koha saamiseks oli ta andnud ennast üles hea inglise keele oskajana. Väeosa tegeles raadioluurega, s.t kuulas pealt NATO ja Rootsi sõjaväelisi kõnelusi. Et lääne sõjaväeside käis morses, pidi ta alguses selle selgeks saama. Kui 1963. aasta lõpus hakkasid kostma arusaamatud signaalid Rootsist, kuulutatud väeosas välja häireolukord ja kästud Uudol olla dešifreerija. Selgus, et umbkeelseid Vene sõjaväejuhte olid hirmutanud eetrist tulnud soovid God jul (häid jõule) ja Gott nytt år (head uut aastat). Pärast seda viidi ta üle raadiotelefoni pealtkuulamisele. Algul tuli tal jälgida Ameerika Sky Birdʼi lennukit, mis tegi patrull-lende Läänemere kohal. Ühes teises väeosas tegi sedasama üks teine Vene sõjaväelane. See võimaldas Uudol kuulata kõrvaklappidega ka inglis- ja saksakeelseid uudiseid.
Teisel aastal viidi Uudo üle ameeriklaste Gemini kapslite ja Houstoni juhtimiskeskuse kõneluste pealtkuulamisele. Ta pidi jutud lindistama ja siis tegema ülemuse jaoks kirjaliku tõlke. Need imestanud, et ameeriklased kirjutavad saksa tähtedega. Ta pidi kuulama ka ameeriklaste uudistesaateid ja kirja panema, mis neis räägitakse kosmoseprogrammist. Vabal ajal võttis Uudo välja liivakasti peidetud matemaatikaõpikud (avalikult ei tohtinud Vene sõduril sellist kirjandust olla) ja haris ennast. Uudo pidas kirjavahetust paari vanema daamiga, sh ülikoolikaaslase Ülo Pihlaku ema Johanna Pihlakuga (kirjanikuna Irma Truupõld, 1903-1980), kes saatis talle mõnikord ka raha ning ajalehti Wochenpost ning Sirp ja Vasar. Sõjaväes suitsetas ta piipu. Kui keegi hakanud suitsu nuiama, lausunud sõjaväelane Pragi: piipu ja naist ei anta teistele pruukida! Peale tema oli väeosas veel teisigi piibutõmbajaid, sest läheduses asus tubakapood. Vaba aeg kulus ajalehtede lugemisele ja kirjakirjutamisele. Teisel teenistusaastal tegeles Uudo tõstmisega, saavutades tõukamises 100, surumises 65 ja rebimises 60 ning kogusummas 225 kg. Septembris 1965 tegi ta ohvitserieksami, sai roodu eesrindlaseks ning lasti siis 1965. aasta 27. novembril koju.
Väeosast saadud puhvaika (vatijopp) seljas, sõitis ta Riiga ning sealt Leningradi rongiga Võrru, kus tukastas järgmisel hommikul tunnikese raudteejaamas ja kõmpis siis Navile. Taskus oli tal vaid hiljuti proua Pihlakult saadud kümnerublane.
(Järgneb)
OTT KURS
