Algus 6. mai Vooremaas
- 2009. aasta 29. jaanuaril andis Tartu Ülikooli nõukogu Uudo Pragile emeriitdotsendi staatuse. Pärast seda jätkas ta õppetööd Türi kolledžis kuni selle liitmiseni Tartu ülikooliga 2011, samuti Pärnu ja Narva kolledžis ning Sisekaitseakadeemias. Viimased loengud pidas ta 2013. aastal. Emeriteerumise järel kirjutas ta TEA entsüklopeedia 3., 4., 5. ja 6. köitesse lühemaid geograafiaalaseid artikleid. Viimaseil tööaastail ja pärast emeriteerumist jätkas ta juba harjumuseks saanud turismireise.
Hinnanguid tegevusele Nõukogude ajal
Kogu Nõukogude ajal valitses ideoloogiline surve, mis sundis akadeemilise huvidega haritlast valima teatud käitumisreeglid. Kui siinkirjutaja jagas sovetiseeritud Eestis tegutsenud geograafid käitumise järgi kolme rühma (Kurs 1992; Kurs 2002; Kurs 2007: 92– 95), siis Nõukogude ajal aktiivselt majandusgeograafias tegutsenud Uudo Pragi arvates esines koguni neli võimalikku strateegiat [89] – 1) kaasamineja, 2) kohaneja, 3) siseemigrant ja 4) nišitootja. Kaasamineja püüdis teha teadust ülaltpoolt antud mallide järgi ega julgenud neist kõrvale kalduda. Selle strateegia järgijad (nt ”kinnisel” kaitsmisel teadusdoktori kraadi omandanud Vello Tarmisto) ei saanud teadusele õieti midagi märkimisväärselt lisada, kuid nende roll korraldustöös ja teistele teadlastele töötingimuste kindlustamisel võis olla siiski oluline.
Kohaneja näib esmapilgul kaasamineja sarnane, sest temagi tegutseb mallide piires. Ent erinevalt kaasaminejast oskas kohaneja (nt Salme Nõmmik) märgata võimaluste avardumist ja kasutada seda mallide muutmisel.
Siseemigrant keeldus töötamast malli alusel ja jäi teadlikult väheproduktiivseks, õigustades oma olemasolu õppe- või administratiivtööga või millegi hoopis kõrvalisega. Pragi järgi kuulus selliste hulka ajaloolise geograafia ja kultuurilooga tegelnud Leo Tiik ning ka siinkirjutaja. Nišitootja leidis endale kitsama tegevusala, kus ülaltpoolt tulevad mallid polnud veel välja kujunenud või vähemalt jäigastunud ning püsis selle niši piires. Stalinistlikul ajal (kuni 1950. aastate keskpaigani) taolised nišid puudusid, mistõttu seda strateegiat ei saanud rakendada, kuid järgnenud poliitilise ”sula” ajal tekkis neid hulgi, ja kui nišš langes kokku inimese kalduvustega, siis sai seda strateegiat küllaltki edukalt rakendada. Pragi järgi tegutses mõni geograaf ülimalt kitsas nišis, avaldades aeg-ajalt faktoloogilise loomuga artikli oma valdkonnast.
Kedagi konkreetselt ta nende hulgas pole märkinud, kuid nagu edaspidisest selgub, pidas ta ka ennast nende hulka kuuluvaks. Sellise arusaamise pikast Nõukogude perioodist pani Pragi kirja pärast kümneaastast töötamist lektorina Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis, mil ta avaldas ka sissejuhatava inimgeograafia õpiku. Kolleeg Ann Marksoo 75. sünnipäevale pühendatud artiklite kogumikus on ta andnud hinnangu ka enda kohta Nii on ta märkinud, et Uudo Pragi alustas samuti Nõmmiku kollektiivprojektis asustussüsteemi uurimisega, mille tulemuseks oli kandidaaditöö. Ent ta taipas varsti, et selles nišis on tal Marksooga konkureerida üsna lootusetu. Ta oma nišš – matemaatiliste meetodite arendamine kasutamiseks geograafias tekitas 1960. aastatel küll suurt eufooriat, kuid osutus tegelikult väga piiratuks. Pragi ammendas varsti oma võimalused selles valdkonnas, ent tal õnnestus publitseerida kokkuvõte tehtust. Seejärel kaldus Pragi regionaalökonoomikasse, mida aga parajasti just sel ajal taltsutati. Regionaalökonoomikale (mitte just kuigi teenitult) omistatud dissidentluse maine tekitas muidugi raskusi ja viis Pragi muuhulgas tülli kaasaminejate Nõmmiku ning Mureliga. Ometigi sai kitsamatel teemadel teoreetilise suunitlusega regionaalökonoomilist tööd veel teha. Pragi keskendus majandusrajooni sisemise seostatuse mehhanismi uurimisele, lähtudes Kolossovski rajatud alusest. Selle tulemusena hakkas kujunema teatav majanduse ruumilise korralduse kontseptsioon.
Sotsialismi kokkuvarisemise ajal läks Pragi kui regionaalökonoom loomulikult kaasa Isemajandava Eesti programmiga. Kuid varsti veendus ta, et taltsutatud nõukogude regionaalökonoomika oli lootusetult maha jäänud vabalt arenenud Lääne regionaalteadusest,veel enam aga maailma arengust üldse ja oli sattunud vastuollu globaliseerumisega.
OTT KURS
