Juba on see leidnud elavat huvi vanema põlvkonna inimeste hulgas, kellele piiblilugu ja kristlikud eluväärtused võõrad ei ole. Eepilise poeemi ?Püha rist? toimetaja, rahvaluuleteadlane ja Ridala-uurija Ruth Mirov ütleb teose saatesõnas nii: “Jeesus Kristuse elu ja õpetus, mis on inimkonna eetilisi tõekspidamisi ja kultuuri kujundanud ja mõjutanud kahe aastatuhande vältel, kajastub ka rahvaluules ja ilukirjanduses. Sajanditega on paljud otseselt Piiblist pärinevad fraasid saanud meie keelelise väljendusegi lahutamatuks osaks, andes sel moel märku meie maailmamõistmisest. Omapärase kujundliku sõnastuse on kristlik mõte leidnud regivärsilistes legendides.”
Eks kuluks piiblisümboolika tundmine ära ka noorematele ? see aitaks paremini mõista oma esivanemate mõttemaailma ja käitumisloogikat. See seoks meid meie olemise ruumis tugevamini ühte ja annaks meie väikesele inimkogumile jõudu ja pidevust. Grünthali uurijad on väitnud, et kuigi õppinud, elanud ja töötanud Soomes, on Grünthal jäänud siiski sügavalt eestlaseks, veendunud ja sihiteadlikuks rahvuslaseks, kelle kogu looming on kirjutatud eesti keeles.
Võib olla ja elada omamoodi, kuid samas austada ka kõrvalseisjat, märgates ja mõistes nii teise tugevamat kui tundlikumat külge. Meis kõigis on ju oma tugevus ja nõrkus, mida sageli kardame esile tuua. Teades, millisesse valusügavikku võib kaduda, saame kindlaiks ja selgesilmseiks jääda ka teiste valu lävel, kui hoolime. Mõistes teist hoolitakse ka sinust, nii rõõmus kui kurbuses.
Reti Saksa tundlikud pliiatsijoonistused räägivad lugu hinge kulgemisest siin maailmas. Kogu Reti loomingut läbivad suuresilmsed tegelased on neil piltidel tõstetud Kristuse aega ja maailma. Ja ühes nendega leiame ka meie, kes me oma tänapäevase kogemuse läbi just sellised oleme, nagu oleme, end tolle aja olustikust ja rollidest.
Vahel taipad hämmastusega, kui sarnane on läbi sajandite olnud sügava tunnetusvõimega inimese mõttemaailm tänasele inimesele, samuti näed, millises sõgeduses on käitutud aegade hämaruses ning selgub, et samasugune tundepimedus ja jõhkrus pole kuhugi kadunud. Eks oli see nii ka meie ajaarvamise alguses, Kristuse kaasajal. Ja ometi on rõõmus, hele meel see, mille poole püüdleme kõik.
Meie õhtupoolses maailmakaares on üsna domineerivaks saanud arvamus, et mõistus on inimese kõige suurem väärtus. Unustatud on justkui kõik, mis puudutab südant ja hinge. Hommikumaa kultuurides on neid kahte poolust võrdse, teineteist liikumatõukava jõuna tasakaalus püütud hoida. Lagunevas kristlikus kultuuriruumis on mõistus ja tarkus need, mis võimaldavad olulisena tunduvaid asju saavutada ja kaitsta ning väike süda värisegu sees, palju tahes, kuid see ei tohi välja paista. Pidevas kaitse- ja rünnakuolukorras on tähtis välja näha suur, tugev ja tark. Meie eluratas liigub siin aga pigem rohkem sunnitöö jõul, sest üks pool kahest on unarusse jäetud. Enamasti ongi väärtus ja õigus justkui ühel poolel: mõistusel või siis hoopis enda eest seisval headusel, teist ei osata tervikusse rakendada, sest suure ego maailmas on raske koostööd teha.
Reti pilditegelastel on oskus suuril silmil imestada. Kõigi piltide kogumulje ongi ?tardunud imestus?, süvenemine, peatunud hetk. Tema tööd peatavad su küsimuse ?miks? barjääri ees. Ta toob inimese meile lähemale. Kui Kristuse elu kujutamisel on tavapäraselt pigem püütud esile tuua võimalikku 2000 aasta tagust olustikku, siis see on eemaldanud meist ka selle aja inimese, jättes tunde, et tegemist on millegi võõra ja raskelt mõistetavaga. Reti kujutab Kristust pigem lühemapoolse, värske ja elujõudu täis kehaga noore mehena, keda meie ümber iga päev näha võib. Kehad räägivad noorusest, kuid näod on murelikud ja mõtted nagu olukorra ootamatul muutumisel keskendunud probleemi lahendamisele. Need vastuolud tema töödes tekitavadki küsimusi, mis panevad mõtted liikuma. Pilte vaadates hakkad oma eelarvamuste taha kinni jäänud arusaamu uuesti läbi vaagima, kõrvutama kunstniku omadega, toeks pilkude siirus ja kehade ühtehoidvus. Tema inimesed on seotud ? millegagi ja millegi külge, mingi ühise asja külge.
Sidet, seost, kokku sidumist, kohusetundlikkust, ausameelsust, sisetundlikkust tähistab ladina keeles sõna ?religio?. Tänapäeval aga kaldume sõna religioon all mõistma pigem midagi eemaletõukavat, jäika ja tihti ka silmakirjalikku. Selle mõiste avaram sisu on tugeva eelarvamuse udu taha vangi jäänud. Meist paljud ei usu enam kodusoojusse, sõprusse, aususe ja puhtuse jõusse. ?Miks,? küsivad need suured silmad Reti Saksa piltidelt. Kui Kristusel, inimesel ja Jumala pojal oli võime panna meid uskuma imedesse ja inimese kõikesuutvasse väesse, siis miks nad teda ei uskunud. Miks kõik pühad hetked on nii kaduvad. Miks inimese usk nii nõrk on. Inimene on haavatav ja ta kartus haavade ees on suurem kui usk enda rõõmu parandavasse jõudu. Kui aga tahta, on ju kõik võimalik, on ainult vaja kindlalt uskuda, ütleb lugu Kristusest. Oluline on ju tegelikult usk iseendasse, sest usk on elujõud, energia, võime armastada ja eesmärgi nimel sihikindlalt tegutseda. See on võime armuda igal hommikul uuesti sellesse, mida näed – lumme ja vihma, porri ja põhjatuulde. Usk on siirus ja võime vihata, teades selle puhastavat jõudu. See on haavatavus, teadmine oma õigusest olla nõrk, rumal või abitu. Usk on julgus tunda kõiki tundeid kogu selles ulatuvuses, mis inimesele kogeda on antud, ja teada, et sulle on andestatud. Sest alles siis, kui suudad endale andeks anda, saavad seda teha ka teised. Sa lihtsalt käitud nii, et oled pigem andja kui teiste energia neelaja. Usk on võime olla kohal kõiges, millega oleme seotud. Ja lõpuks on see sügavalt isiklik inimese ja Jumala vaheline usalduslik suhe, mis ei vaja sekkumist.
“Püha Rist” on regivärsiline poeetiline kokkuvõte Uue Testamendi evangeeliumitest, mille kirjutamist Villem Grünthal-Ridala alustas 1931. aastal. Ilmavalgust nägi see kirjaniku 120. sünniaastal, pärast ligi 70-aastast ooteaega. Eepilisel poeemil “Püha Rist” on ka veel teine kujundaja: Inge Kudisiim. Reti Saksa mustvalged joonistused tasakaalustavad Inge Kudisiimu tugevat koloriitsust ja tumedaid toone, mis annavad tööle juurde väärikust ja suursugusust. Stiililiselt on mõlema kunstniku tööd sarnased.
Kahjuks ei ole raamat ise veel selle raamatukogudesse jõudmise pika teekonna tõttu meile kohale jõudnud, aga üsna pea saab lugeja seda ka meie riiulitelt laenutada.
Reti Saks on lõpetanud 1987. aastal ERKI graafikuna. Ta on esinenud arvukate isikunäitustega Prantsusmaal, Saksamaal, Soomes, Taanis, Lätis ja Eestis. Reti Saks on illustreerinud ka mitmeid lasteraamatuid ning luulekogusid. Tema tööd kõnelevad lihtsas ning selges keeles meile olulistest asjadest.
Heli Järv,
Jõgeva Linnaraamatukogu
