Minul oli parajasti lauanurgal lahti Tammsaare ?Tõe ja õiguse? esimene köide. Ei mäletagi enam, mitmendat korda juba. Mitmekümnendat kindlasti. Lugesin lehekülgi, kus Vargamäe Andres kõneleb oma jumalaga. Vaikselt, endamisi, pelgalt mõtetes. Sest ainult omaette jumalaga vesteldes on võimalik leida vastuseid, mida külmas kirikus või usufanaatikuid tulvil palvemajas tavaliselt ei leia.
Viimasel ajal kipubki oleme nii, et ukse tagant ja telefoni teel võib saada kõike ? usku, tarbekaupu ja ajalehti-ajakirju. Gastroleerivate ja visa järjekindlust omavate Kippelite sihtmärgiks on kinnised uksed ja teeveeres või platsidel seisvad autod, et laotada üllatujate ees laiali mõttetu kribu-krabu, mille ainus otstarve tundub olevat maailma prügimäeks muutmine.
Moosimine ja mee moka peale määrimine
Kodu pole kaugeltki enam kindlus, privaatsus endastmõistetav õigus ja korteritelefonidele helistavad sõpradest-tuttavatest sagedamini igat sorti müügiagendid.
Telefonitsi pakutakse väsimatult kõiksugust kirjavara, et eesti inimese teadlikkus ei manduks ja vaim virge püsiks. Suhkrust nõretaval toonil pöördutakse ohvri poole personaalselt, ees- ja liignimepidi, meelitavaks lisandiks kümned pärikarva silitavad viisakusvormelid.
Moosimise ja mee moka peale määrimise finaalina kõlab alati viledaks kulunud uudis, et seekord on tellimishinnad erakordselt soodsad ja et see, kellele helistatakse, olevat üks õnnelikest väljavalitutest, kellele säherdune soosing osaks saab.
Kui ma võtsin õhtul kell veerand kümme vastu telefonikõne, lootuses kuulda sõbranna elurõõmsat tere, vuristas võhivõõras mesine hääleke torusse terve trobikonna ajakirjade nimesid. Lisaks näpuotsaga kokaraamatuid ja muid trükiseid, mis ühes korralikus ja haritud eesti peres kohe kindlasti ei tohiks puududa.
Kui mulle üks, teine ega kolmaski vastuvõetav polnud, talitses hääleke endas juba sabakondiga tajutavat haavumisnooti, pärides pisut nipsakalt, et mida ma siis ülepea loen. Vastuse peale, et kõige meelsamini häid raamatuid, klassikuid näiteks, hakati mulle kohemaid pähe määrima superhead teost Eestis kasvavatest ravimtaimedest.
Ütlesin argliku ei, mispeale solvunud kolks teisel pool kõnetraati mind veel unenäoski võpatama pani.
Viis arvet koos otsekorraldustega
Eesti Päevalehe tellimiskeskusest sain paari nädala jooksul viis arvet koos juba koostatud otsekorralduste ja harda palvega olla edasi EPL-i ustav austaja. Ei puudunud ka vältimatu sõnum, et tellimishind on supersoodne, vaat et lausa kingitus kõige nõrgemale. Viis ümbrikutäit paberit ainuüksi mulle. Aga riigi peale kokku? Südamest kahju hakkab neist kohisevatest puudest, mis tehakse paberiks, täitmaks loendamatuid prügikaste ja rändamaks kasutamatult ahjudesse.
Et näitasin arvete puhul üles andestamatut leigust, helistas mulle õhtusel tunnil kurjapoolne meeshääl ja hüppas peale nagu papinael, et kas ma ei kavatsegi päevalehte edasi tellida. Kogelesin, et uue elamispinna muretsemise tõttu perel raha vähevõitu ja et eks ma netist loe.
Seepeale päriti juba päris kurjal häälel aru, millal mul seda rahakest siis rohkem hakkab olema. Eelistasin jätta aruande oma tulevasest finantsilisest olukorrast esitamata. Soovisin kaunist õhtut ja panin toru hargile. Paar päeva hiljem tuli järjekordne arve koos kõigi lisanditega… Appikene!
Kas meil tõesti ei tohi olla oma valikuid, eelistusi ja kohatistest rahalistest madalaseisudest tingitud loobumisi? Ajalehe või ajakirja, mis on vastavuses meie huvide, maitse ja haritusega, saame ju võimaluste olemasolul iga kell tellida või üksiknumbrina osta, ilma vastumeelsust ja trotsi tekitava pealekäimiseta.
Täpselt samamoodi, äratamata, värbamata ja kriitpaberile trükitud brosüüridest imalaid üleskutseid lugemata võime vestelda Vargamäe Andrese kombel ka oma jumalaga. Juhul, kui see meil olemas on. Ja uinuda õhtul, uskudes lootusesse, et homme on kodu meie kindlus, privaatsus meie õigus ja korteritelefon avatud vaid oodatud kõnedele. Kõtt, pealekäijad ja pöörajad!
URVE TINNURI, ajakirjanik
