Möödunud teisipäeval Betti Alveri muuseumis toimunud loodusõhtu külaliseks oli Urmas Tartes. Ligi kahe tunni jooksul näidatud fotode ja räägitud juttudega andis loodusemees huvilistele põhjaliku ülevaate talvel meie looduses tegutsevatest putukatest.
1989. aastal Tartu ülikooli bioloogina lõpetanud ning seejärel Zooloogia ja Botaanika Instituudis ning Eesti Maaülikoolis töötanud 50-aastane Urmas Tartes on viimased kolm aastat tegutsenud vabakutselise loodusemehena. Tartes esineb sageli ettekannetega erinevatele auditooriumidele ning on aktiivne publitsist. Rohket tuntust on kogunud tema putukafotod. 2009. aastal tunnistati tema foto lumekristallide vahel ronivast lumekirbust rahvusvahelisel loodusfotode võistlusel Veolia Environment Wildlife Photographer of the Year kategoorias “Loomad oma elukeskkonnas” parimaks.
2009. aasta 24. veebruaril Endla looduskaitsealal Vilbaste allikate juures tehtud fotost oleks võinud saada ka maailma mainekaima loodusfotovõistluse tolle aasta absoluutvõitja. Nimelt jäi just sel aastal peapreemia välja andmata, sest algselt kõigi kategooriate võitjate hulgast üldvõitjaks valitud hispaanlase Jose Luis Rodriguez’i foto aiaväravat ületavast hundist diskvalifitseeriti hiljem, sest väidetavalt oli pildistamisel kasutatud treenitud looma. Urmas Tartes jäi siiski võimalikust võidust rääkides tagasihoidlikuks: “Pole mõtet unistada sellest, mida polnud.”
Loodust saab virtuaalselt üle kavaldada
Vihmasel ja porisel jaanuaripäeval külmapealinnas viibinud Urmas Tartese sõnul ongi looduse pildistamine sellepärast hea, et kui see vahel vingerpussi mängib, saame ta üle kavaldada ja virtuaalsel moel näha, milline näiteks talv tegelikult olema peaks.
Urmas Tartes on talvise putukaelu pildistamisele keskendunud viis viimast aastat. Bioloogiat õppides arvas ta ka ise, et talv on looduses puhkuse aeg, aga nagu selgus, päris nii see siiski ei ole. “Nii paradoksaalne kui see ka pole, ongi minu lemmikaastaaeg putukate pildistamiseks talv,” ütles Tartes. Samas ei ole kõik talved vennad ja mõnel aastal pole putukate pildistamine paksu lumekihi ja tugeva külma tõttu üldse võimalik. Putukad küll tegutsevad, kuid kõik see toimub lume all. Raske on pildistatavate tabamine ka soojadel talvedel. “Elu, mis piltidel näha on, on ka praegu metsades olemas, mutukate leidmine on lihtsalt tunduvalt raskem,” selgitas loodusemees.
Pildistab palju kodu lähedal
Pildistamas käib Urmas Tartes põhiliselt oma kodulinna Tartu läheduses. “Talvised päevad on ju lühikesed ja ei saa palju aega raisata sõidu peale,” nentis ta.
Kõige lihtsam on Tartese sõnul talvel tegutsevaid putukaid leida paikades, mis on tavamõistes hooldamata, näiteks aladelt, kus rohi niitmata on jäänud. “Kui lumi rohule peale sajab, jääb maapinna ja lume vahele alati väike õhuruum,” kirjeldas ta. “Selles ruumis saavad putukad tegutseda ning suuremad neist ka rohukõrtest jäänud käikude abil lume pinnale tulla. Ja parim ilm väljaminekuks on siis, kui on pilves ilm ja külma kuni viis kraadi,” selgitas Urmas Tartes. Samas on ta Jõgevamaal Tooma meteoroloogiajaama lähedal pildistanud lume peal aktiivselt liikunud ämblikku, kui külmakraade oli üheksa.
Eestis on teadaolevalt paarsada talviseks eluks kohastunud liiki, kõige arvukamad on neist Urmas Tartese sõnul kahetiivalised kärbsed, kellele järgnevad ämblikud.
Kuidas küll mõnel pildistajal veab
Rääkides sellest, miks putukad üldse talvel lumel liiguvad, tõi Urmas Tartes välja mitu hüpoteesi. “Üks on see, et käiakse päikesevanne võtmas. Isegi pilves ilmaga tungib ju ultraviolettkiirgus läbi pilvede. Talvel võib lume all väga kergesti mõni seen kasvama hakata ja lumele tullakse selleks, et neid eoseid ära kiiritada. Teine hüpotees on selline, et enamik putukatoidulisi linde on talvel siit ära ja seetõttu pole lumel ukerdamine nii eluohtlik.”
Kui on valida, kas teha tavalisest liigist eriline või erilisest liigist tavaline pilt, otsustab Tartes alati esimese variandi kasuks. Nii saab ta ka peaaegu iga pildi saateks rääkida just seda puudutava loo.
“Püüdsin olla talikoonlastele kosjasobitajaks, aga sellest ei tulnud midagi välja,” meenutas Urmas Tartes muiates, kuidas ta mitu aastat paarituvaid talikoonlasi pildistada püüdis. “Kaks aastat tagasi käisin Kuressaares talviseid putukapilte näitamas. Paar päeva hiljem sain ühelt loengul osalenud poisilt meili, millega oli kaasas pilt paarituvatest talikoonlastest. Mina olen neli aastat neid otsinud, tema läheb esimest korda välja ja saab kohe pildi! Minu suurpäev nende putukate osas saabus alles möödunud talve lõpus. Sõitsin ühel päeval metsa vahele ja tegin väikese tiiru, et vaadata, kas tasub üldse minna. Algul fotoasjade kotti kaasa ei võtnudki, sest see kaalub 21 ja pool kilo. Olin autost
Keskkonnaameti korraldatavad loodusõhtud jätkuvad 11. veebruaril kell 18.00, kui meteoroloog ja klimatoloog Ain Kallis räägib ilmast ja kliimast.
i
MATI ALEV
