Tänavu sai teiste tublide päästeteenistujate seas päästeteenistuse medali ka lõuna päästekeskuse Jõgeva piirkonna Põltsamaa päästekomando meeskonnavanem Urmas Ojala, kes tegutseb päästeteenistujana alates 1996. aastast. Tõsi, väikese vahepausiga.
Varem autoremondiluksepaks õppinud mehena on ta hiljem omandatud uue erialaga rahul ja soovib oma praeguses ametis kindlasti jätkata.
Meeskonna juhtimise oskust märgati varakult
Urmas Ojala sõnul kutsusid teda palju aastaid tagasi päästeteenistusse tööle head tuttavad ning ta võttis kutse vastu. Tööd alustas ta Põltsamaa vanas tuletõrjehoones, kust päästjad juba ammu ära on kolinud. Kuid endisest tuletõrjemajast on saanud Põltsamaa linna sümbol. Vastates küsimusele, mis teda siis paarkümmend aastat tagasi päästja elukutse juures köitis, vastas mees, et päästja elukutse on ju tegelikult põnev ja talle on see amet sinna tööle asumisest alates hästi sobinud. Ehkki tõdes, et ainuüksi päästeauto alarmhäire hirmutab inimesi, ta oma abikaasat teiste seas. Urmas Ojala jaoks on see osa igapäevasest tööst.
Tegelikult poleks ta päästja töös pausi pidanud, kuid talle ei sobinud ettevõetud reformid ‒ varasemad 24tunnised vahetused, millele järgnes kolm vaba ööpäeva, asendusid 12tunniste vahetustega. Probleem on selles, et peret ainult päästja palgaga üleval ei pea ja seetõttu on kõigil meestel kõrval ka teine töökoht. “Seda tööd tehakse suures osas kutsumusest, muidu ju siin ametis ei oldaks,” arutles ta.
Urmas Ojala sõnul on nende tegevus väga suures osas negatiivse varjundiga ja pigem püüab ta paljud sündmused ja väljakutsed oma mälust kustutada. Kogu taaka endaga kaasas kandes ei peaks inimene niisuguses ametis kuigi kaua vastu. Midagi väga erilist ta oma tööaastatest esile tuua ei oska, aga tõdes samas, et eks hukkunutega südmusi on ikka kõige keerulisem üle elada ning meenutada.
Iga sündmus, kuhu päästjatel kohale tuleb sõita on isemoodi ning juba hommikul kodust päästekomandosse minnes mõtleb ta paratamatult sellele, mida päev endaga kaasa võib tuua. Ojala sõnul on küll näiteks kulupõlengutele väljasõite võrreldes aastatetaguse ajaga oluliselt vähemaks jäänud, sest ühelt poolt on teavitustöö korralik ja teisalt on trahvid ikka krõbedad.
Väljasõidu või täpsemalt sündmuspaigale jõudmise kiirus on väga oluline osa päästja tööst. Aega selleks on üksainus minut, ehkki päästeautosse, kus riietumist jätkatakse, jõutakse kuni 40 sekundiga. Päästja igapäevase tööelu juurde kuuluvad kontrollväljasõidud, mida jälgib nii komandopealik kui ka operatiivkorrapidaja. Urmas Ojala kui meeskonnavanema ülesandeks on tagada, et meeskond ühe minutiga väljasõiduks valmis oleks.
Kui tekib kahtlusi mõne meeskonnaliikme suutlikkuses selle ajaga välja sõitmiseks valmis olla, siis ei jää muud üle, kui teda täiendavalt treenida. “Me harjutame siin täiesti tõsiselt ning kõik mehed on meil hästi välja õpetatud. Peamised põhjused, millest on tingitud erinev suutlikkus, peituvad kogemustes ja isikuomadustes. Isikuomadused ei mängi rolli mitte ainult väljasõidu kiiruse juures, vaid päästja töös üldiselt. Ebakindlus, rabistamine, hirmutunne siin kasuks ei tule. Kindlasti on ka kõige julgemas inimeses varjul natukene hirmutunnet, kuid näiteks tulekahjul tegutsedes lööb välja adrenaliin ja hirm kaob tahaplaanile. Sellises olukorras peab pigem jälgima, et mehed üle ei pingutaks ja liigseid riske ei võtaks,” iseloomustas meeskonnavanem päästjate tööd.
Urmas Ojala sõnul on siiski kõige tähtsamal kohal päästjate tegevuses hea meekonnatöö ja omavaheline klapp. See oleneb suures osas ka meeskonnavanemast. Urmas Ojala tegutseb meeskonnavanemana juba alates 2001. aastast. Ilmselt märgati tema head meeskonna juhtimise ja ohjes hoidmise oskust juba varakult, sest Väike-Maarja Päästekooli õppima asus ta alles kaks aastat peale meeskonnavanemaks saamist. Tegelikult asus Urmas Ojala päästjana tööle õigel hetkel, sest nägi viie aasta jooksul vanas tuletõrjemajas töötanud inimesena ära sealsed kehvad tingimused ja oskab seda enam hinnata uue maja paremust. Ehkki uueks seda maja enam pidada ei saa, sest ümber kolisid nad juba 2000. aastal.
Lisaks muudele headele tingimustele saab päästehoones ka ennast kehaliselt heas vormis hoida. Igal aastal korraldatakse päästjatele kehalised katsed, kus vastavalt vanusele tuleb ära täita ette antud normatiivid. Need kehtivad võrdselt kõigile Põltsamaa päästekomando 22 mehele alates komandopealikust Peeter Randojast.
Reageerimise kiirus sõltub suuresti meekonnavanemast
Urmas Ojala sõnul vajab iga sündmus erilist lähenemist, leidlikkust, kogemusi ning teadmisi. Kui keegi päästjatest tunneb et tal jääb teadmistest või okskustest puudu, peab ta julgema sellest kohe teada anda, et probleemile lahendus leida. Esimene inimene, kellelt alati nõu küsida saab, on operatiivkorrapidaja.
Urmas Ojala sõnul paikneb Põltsamaa päästekomando omapärases kohas selles mõttes, et kui nad sõidavad sündmusele Adavere suunda, siis liituvad nendega Paide päästjad, kui Tartu suunda, siis Tartu päästjad ning kui Viljandi suunda, siis Viljandi päästjad. Põltsamaale omakorda on kohale tulnud Paide, Türi, Jõgeva, Suure-Jaani päästjad. Kõik väljasõidud puudutavad hetkel valvekorras olevaid inimesi, mitte neid, kellel on päästetööst vaba aeg. Kõigi väljasõitude juures on oluline roll just meeskonna vanemal, kes tagab võimalikult kiire väljasõidu, kes valvekorra ajal korraldab päästjate tegevust vastavalt päevakavale, näiteks koolitusi läbi viies. Sündmustele välja sõites juhib meeskonnavanem kohapeal päästjate tegevust.
Kui hoone tulekahju kustutamist juhib veel meeskonnavanem, siis suurema sündmuse puhul täidab kohapeal juhi rolli operatiivkorrapidaja. Urmas Ojala tõi näiteks, et kui tuleb väljakutse Põltsamaa lähedal asuvasse Imavere saetööstusesse, siis reageeritakse suurte jõududega. Vaatamata sellele, et Imavere saetööstus ei asu Jõgeva maakonnas, on Põltsamaa päästjad esimesed, kes sinna kohale jõuavad.
Ojala rääkis tuletõrjujate tegevuse arengust. Kui näiteks heinaküüni põlengut ei ole võimalik enam kustutada, siis seda ei hakatagi kustutama. Niisugusel juhul tegutsetakse hoopis selle nimel, et hoida ära oht ümbritsevatele hoonetele ja objektidele. Hoone põlengu puhul minnakse alati hoonesse sisse, et tuua sealt välja inimene või inimesed, kes sinna võisid jääda. Hoonetulekahjule sõidetakse välja kahe autoga, lisaks tavapärasele päästeautole sõidab kaasa ka paakauto. Sündmuspaigale sõidavad kõik neli valves olevat meest: meeskonnavanem, autojuht ja kaks päästjat.
Peab oluliseks meeskonna head koostööd
Päästevaldkonda laiemalt käsitledes on Ojala sõnul väga oluline roll ennetaval tegevusel, mille raames nad külastavad nii kodusid kui lasteasutusi. Urmas Ojala sõnul on hakanud ennetav tegevus kõigile nähtavat vilja kandma, sest väljasõitude arv on aasta-aastalt vähenenud. Ehkki päästjate töömaht on ennetustegevuse arvelt hoopis suurenenud. Päästjana soovitab Urmas Oajala, et igas kodus ning ka ametiruumides võiks olemas olla tulekustuti, millega saaks tulekahju tekkimisel kiiresti tegutsema asuda. Siis ehk ei lähegi päästjate abi tarvis.
Vähem tähtsaks ei pea ta suitsuanduri olemasolu, sest enamiku tulekahjude puhul on põhjuseks kahjutule liiga hiline avastamine. Samas tema sõnul veel paljudes majades suitsuandureid ei ole. Urmas Ojala sõnul näitab leige huvi suitsuandurite vastu suhtumist, kus inimene arvab ikka, et kõik halvad sündmused juhtuvad kusagil mujal ja kellegi teisega, mitte tema või ta varaga. Vahel on sedagi juhtunud, et päästjate paigaldatud suitsuandurit pole nad hilisema kontrollimise käigus avastanud.
Urmas Ojala tõdes, et vaatamata ametiga paratamatult kaasnevatele negatiivsetele emotsioonidele tahab ta oma tööd päästeteenistuses jätkata. “Kui selles ametis juba nii pikalt olen tegutsenud, siis tahan seda kindlasti jätkata. Minu jaoks on kõige olulisem, et meeskonnaliikmed omavahel hästi klapiks ja üksteist mõistaksid, siis on ka töö tulemused head. Päästja töö on huvitav ja vaheldusrikas ning igav ei hakka siin kunagi,” arutles meeskonnavanem.
Talle osaks saanud tunnustuse kohta märkis mees, et kindlasti motiveerib see teda oma tööd veelgi suurema pühendumusega tegema. Mehe sõnul on ju tunnustamisne alati väga meeldiv. Samas lisas ta, et lihtsate töötegijateni jõuab tunnustust liialt vähe ja ta näeb ka enda ümber neid inimesi, kes samuti tunnustamist vääriksid. “Kindlasti vajaksid päästjad rohkem tunnustamist ja nende töö esiletõstmist. Minule osaks saanud tunnustuse kohta ütlen nii, et see on tunnustus kogu meie komandole ja eelkõige meie meeskonnale.”
TOOMAS REINPÕLD
