Tänane juubelikontsert on Põltsamaa puhkpillimängijatel Urmas Mägi juhatusel juba kolmas, kui arvestada, et dirigendina oli ta orkestri ees juba kümne aasta tagusel tähtpäevakontserdil ja muidugi ka siis, kui tähistati 135. aastapäeva. Olemuselt on aga Urmas ikka samasuguse laheda olemisega, nagu teda alati on tuntud ning miski ei anna märku sellest, et mehel tuleb ennast jagada arvukate tegevuste ja kollektiivide vahel. Kuidas ta küll kõike jõuab?
Vaja on “jagada matsu”
Kolmapäev on Urmasel muusikakooli tundidest ja muudest kohustustest suhteliselt vaba, kui mitte arvestada seda, et õhtul kell seitse ootab kooli saalis teda ja Hiie Taksi sümfoniettorkester. “Viimastel aastatel on mul päris hea nädala rütm välja kujunenud. Kui mitu päeva on järjest hästi pikad ja pingelised, siis üks päev vahepeal jälle on natuke lahedam,” ütleb Urmas.
Ees seisvale proovile mõeldes on Urmas nähtavalt elevil. Ta tunnistab, et omamoodi osasse sisseelamist kujutab tegelikult iga proov, sest ikka mõtled läbi, kuidas ja mismoodi kõike teha.
Sümfoniettorkester on harjutanud kõigest kolm kuud ning on uus ja huvitav nii mängijatele kui ka dirigentidele. Et koosseisus on nii keel- kui ka puhkpillimängijad, on ka dirigendid mõlema ala asjatundjad. “Tean täpselt, kui palju keegi puhkpilliõpilastest võimeline mängima on ja eks Hiie Taks teab jälle oma eriala õpilasi,” räägib Urmas. Dirigentide kinnitusel edenevad proovid väga hästi. Tegu on ju ikkagi nooti lugeda mõistvate lastega ning hiljaaegu õnnestus ka uut ja huvitavat repertuaari juurde saada.
“Vaja on jagada matsu, ja siis hakkab asi minema,” ütleb Urmas temale iseloomulikul moel ning leiab, et kui see “mats” on jagatud ja mäng sujub, siis on need dirigendi jaoks tõeliselt õnnistavad hetked.
Lapsed vajavad stiimulit
Urmase põhitöö on muidugi Põltsamaa muusikakoolis õpilastele saksofonimängu õpetamine. “Loodan, et neile ikka siit koolist midagi külge ka jääb,” leiab ta. See “midagi” pole muidugi ainult mänguoskus, mida Urmas silmas peab. See on koosmängu võlu, oskus ja tahe muusikas elada.
“Lastele on vaja stiimulit. Peab olema mingi väljund, et saadakse pundis koos käia ja mingi ühise ettevõtmise nimel harjutada,” leiab ta.
Kui Urmas noore kultuuritöötajana Puurmani kultuurimajja kunstilise juhina tööle tuli, hakati tollase kultuurimaja direktori algatusel looma Puurmanisse Põltsamaa muusikakooli filiaali. Urmas oli nõus selle juhtimise enda peale võtma. Ehkki nüüd elab ja töötab Urmas Põltsamaal, annab ta Puurmanis endiselt saksofonitunde. Sealse saksofoniansambli poistega on aga käidud väga palju esinemas nii Eestimaal kui ka Soomes. Üleeile anti kontsert Riias Eesti suursaatkonnas.
Mitte ainult koolipapa
“Lastel on vaja tunda, et oled mõtetes koos nendega,” leiab õpetaja Urmas. “Eks vahel võib ka õpetaja väsinud olla, aga lapse huvides peab ikka ennast triksis-traksis välja näitama”.
Urmas on siiski üpris kindel, et asjad edenevad kõige paremini ausalt, loomulikult ja inimlikult. Nii tundubki, et ju jõuab ta sellepärast suhteliselt palju korda saata, et ei pea vajalikuks “nägude tegemise” ja mulje jätmise nimel hirmsasti pingutama.
“Kõik vajavad aeg-ajalt väljaelamist ja lõõgastumist,” on õpetaja kindel. “Kui ma ikka näen, et laps on tõeliselt väsinud ja ta ei suuda tunnis harjutada, siis tuleb temast aru saada. No lihtsalt ei ole see päev. Vahel aitab, kui arutame kahekesi koos, mis tal mureks, või räägime kasvõi mõne mõnusa kalamehejutu. Vaatame, kuidas paremini läheb. Midagi hullu ei juhtugi, hiljem teeme asja mõnuga tasa,” leiab Urmas.
Alati muheda olemisega Urmast vaadates tekib tahtmatult küsimus, et kas ta üldse kunagi kurja häält teinud ongi. “No ega ma siis ainult ninnu-nännu ka ei ole,” kummutab Urmas selle ettekujutuse. “Vahel on ikka vaja karmimat häält ka tarvitada, muidu läheksid asjad puhta liga-loga ja tegelikult mul ongi selline kõva hääl”.
“Täiskasvanute orkestriga on muidugi hoopis teised lood. Seal on kõik väljakujunenud isiksused. Ja see, millega nad tegelevad, on ju täiesti vabatahtlik asi,” arutleb Urmas Põltsamaa Linnaorkestri dirigendina. “Seni oleme hakkama saanud. Osa mehi on käinud mängimas aastast aastasse. Võib-olla on see ka missioonitunne, mis tulema sunnib. Aga kui käiakse, ju siis meeldib, muidu ju ei tuldaks”.
Dirigendi suurim rõõm olevat muidugi siis, kui kõik on kohal ja mäng hästi välja tuleb, nagu möödunud pühapäevasel proovil.
Peipsi ja muusikavälised asjad
Urmas tunnistab, et kui ta tahab, et muusikalised ettevõtmised paremini edeneksid, peab vahepeal kasvõi natukeseks ajaks sellest täiesti eemale minema ehk tegelema täiesti muusikaväliste asjadega. Tagasi tulles tunned, et oled suuteline palju enamaks.
Kõige rohkem saab ta jõudu Peipsi ääres Omedus ema-isa juures. Seal on hoopis teine elu. Vahel tuleb aga ette, et kui Urmas parasjagu Põltsamaal suuri tegusid teeb, on mõni muusikust sõber tema vanemate juures ka “kasupojaks”, mängib Urmase toas omaette pilli, vaatab Peipsit ja arutab Urmase ema-isaga vahepeal ilmaelu asju. Küllap nemad juba teavad, et akude laadimine aitab edaspidi paremini toime tulla.
VAIKE KÄOSAAR
