Pühapäeval anti Palamuse rahvamajas 31. Oskar Lutsu huumoripreemia üle dramaturgile ja näitekirjanikule Urmas Lennukile.
„Tema silmapaistvamaid saavutusi on möödunud aastal Oskar Lutsu loomingust inspireeritud lavaloo „Paunvere poiste igavene kevade” kirjutamine ja lavastamine Rakvere teatris. Tegemist on väga lutsuliku teosega, kus ühendatud võrratu huumor ja sügav elutunnetus. Hea intelligentne huumor on iseloomulik ka paljudele teistele Lennuki kirjutatud tekstidele,“ on öeldud valiku põhjenduses.
Preemia, 3510,40 eurot, panid kokku 54 annetajat. Ettevõtmise korraldas Palamuse Kultuur koos Jõgeva vallavalitsusega, kes olid ka preemiaks annetanute hulgas. Kokku esitati preemiale kümme kandidaati.
Preemiaga kaasa ahjuroop
Ka preemia kätteandmisel on Palamusel pikaajalised traditsioonid. Urmas Lennukil, kes peab ennast rohkem dramaturgiks kui originaalikirjutajaks, oli kaasa võtud katkend „Rehepapi“ ooperilibretost, mille ta ette luges. Vastates õhtujuhi Ivar Vinkmanni küsimustele, tuli tal põhjalikult aru anda oma lapsepõlve, kooliea ja hilisemate õpingute ning töö kohta.
Urmas Lennukil tuli demonstreerida, kuidas jätt kirjutatakse ning jätta autogramm punasele maakerale. Samuti tuli ära tunda muuseumipedagoogi Aili Kalavuse esituses omaenda tekstid. Ristimistseremoonia viisid läbi Aili Kalavus ja Jõgeva vallavanem Aare Olgo. Preemiaga kaasa tuli ahjuroop, mis ristimisel kasutusel ning meene. Skulptor Ahti Seppeti Pronksõun, millest hammustatud väiksem tükk oli laureaadi jagu, ning teine, millest söödud palju enam, anti AS-ile Tartu Mill preemia toetamise eest.
Humoristiks ei ole Lennuk ennast kunagi pidanud. Uudist, et talle on huumoripreemia määratud, pidas ta algul ülekäte läinud naljaks, nagu publikule tunnistas. „Mõtlesin ise, et olen tõsine draamakirjanik ja kirjutan inimsuhetest ning järsku öeldakse,et naljamees! Natuke ehmatav. Aga kümme-viisteist aastat tagasi tahtsin küll kõiki preemiaid saada, Nobeli preemiat ka!“
„“Kevade“ on väga inimestega seotud. Oleme kõik käinud koolis ja meil on sellest oma mälestused. „Kevade“ on ka üldistuse mõttes väga tugev. Luts kirjutas väga häid üldistusi,“ rääkis laureaat.
Plaanib kunagi romaani kirjutada
„„Kevade“ on samuti väga hea kujund, see ei ole ainult kevad akna taga, vaid ka inimeste sees. Mingit pidi elukevad. Lutsul on ka üks väga kihvt luuletus, mis räägib eluringist. Minu meelest on see ikkagi üsna huvitav kujund, mis pealkirjadest on läbi käinud,“ arutles Urmas Lennuk Oskar Lutsu loomingu teemal.
„Võib-olla on tänasel lapsel raske seda lugeda, esiteks põigete pärast ja teiseks sõnade tähenduse pärast. Olen kuulnud, et isegi sõna „sahver“ on raske. Ehk peaks seda toimetamisel arvestama,“ lisas ta.
„Teatrile olen juba kirjutama jäänud. Teater on omapärane fenomen, seal saab otse katsetada, kuidas tepos päriselt töötab. Romaani puhul ei tea kunagi, millised emotsioonid lugejal tekivad. Lugejatega kohtumistel võid küll vahel midagi teada saada. Teatris on lihtne, saalis istudes tunnetad kohe, kuidas ta tegelikult kohale jõuab. See on hästi kiire reaktsioon, saad kohe teada, mis teinud oled, nii lavastajana kui ka kirjanikuna. Mulle see sobib,“ rääkis laureaat.
„Eks kunagi kirjutan romaani ka, juba on plaanis, aga viimasel ajal ei ole võimalust olnud. See on ühest agulirahvast, nagu Lutski kirjutas. Märkamata jäänud hinged, kes on sellele vaatamata väga rõõmsad ja elavad täisväärtuslikku elu edasi, mitte ei kibestu. Ühe tänava lugu,“ avas Lennuk oma tulevikukavasid.
Sel aastal oli Oskar Lutsu huumoripreemia väljaandmine esimest korda Jõgeva valla allasutuse Palamuse Kultuur korraldada. Palamuse Kultuuri juhataja Ehtel Valk oli küll ka kahel viimasel aastal, kui MTÜ Sokuturi seda korraldas, pealtvaatajana juures. „Ega vist midagi oluliselt teistmoodi ei ole,“ ütles ta. „Tahtsime jätkata samamoodi, eelmise aasta voldiku järgi oli ka toetajate hulk enam-vähem samas suurusjärgus.
Põhiliselt on see ikkagi palamusekeskne ettevõtmine, kuid kõnetab inimesi muidugi ka väljastpoolt. Mõningal määral oleneb vist sellestki, kes laureaadiks on. Kaks aastat tagasi, kui laureaadiks sai Raivo E. Tamm, oli toetajaid ja rahvast natukene rohkem.
Kui keegi on selle tiitli saanud, siis seda mainitakse ikka igal pool ära ja see on päris suur asi. Niikaua, kui on inimesi, kellele seda preemiat jagada, tuleb seda jagada,“ oli Ehtel Valk veendunud.
ANDRA KIRNA
