Urbimine, tiksutamine ja kiikumine ehk kevadpühad talurahva moodi

Lihavõtted on pühad, mis algavad vaikse nädalaga ning lõpevad rõõmsa tähistamisega. Eestlaste toimetamised neil päevil moodustavad mõnusa segu kristlikest kommetest ning muud päritolu traditsioonidest. Nii teadis talurahvas palmipuudepüha ennekõike urbepäevana.

Lihavõtted on liikuv püha, mida arvestatakse kuufaaside järgi. Nad algavad esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva ja võivad jääda vahemikku 23. märtsist 26. aprillini, sellel aastal on lihavõtted 31. märtsil ja 1. aprillil.

Pühadele eelneb vaikne ehk kannatuste nädal, mis tuleneb kristlikust traditsioonist. Nädal algab palmipuudepühaga, mida meil tuntakse urbepäeva (sel aastal 24. märtsil) nime all. Urbadega pajuoks on tuntud maagilise eluvitsana, elu tärkamise sümbolina. Urbimine ehk pajuurbadega löömine oli maagiline tegevus, et saada ja jagada õnne, jõudu ja tervist. Tavaliselt urbiti hommikul magajaid, soovides neile virkust ja õnne ning kindlasti tuli oma urbijaile lihavõtteajal muna kinkida. Heaks tavaks oli loomalauta pajuoksi viia, et ka seal õnne oleks ning loomad ikka tervise juures püsiks. 

Kiigeehitus ja vanakuradi väljaajamine

Urbepäevale järgneval vaiksel nädalal oli keelatud mürarikaste tööde tegemine, vastasel korral oli karta pikseohtu. Terve nädal kestsid ettevalmistused suurteks lihavõteteks. Majas tehti kevadist suurpuhastust ning noormehed asusid kiike ehitama. Mida lähemale pühapäevasele esimesele ülestõusmispühale, seda tähtsamaks muutusid nädalapäevad: vaikne neljapäev, suur reede ja vaikne laupäev.

Mõnel pool peeti neljapäeva hommikut ka vanakuradi väljaajamise päevaks ning siis tehti veel viimased hoogsad koristustööd. Samuti toodi neljapäeval puulaaste ehk nn. linnupuid tuppa. Arvati, et siis leiab suvel rohkem linnupesi ja mune.

Suurel reedel on esikohal kiriklikud tavad. Öeldakse, et nii suurel pühal ei kasva ka rohi. Paljud tööd olid sel päeval keelatud. Aga oli ka töid, mis tuli kindlasti just siis teha, nagu näiteks sõnniku viimine põllule, et ikka hea saak tuleks ja kahjurid liiga ei teeks, samuti tööriistade parandamine, et need kauem terved püsiksid. Sel päeval tuli ka kindlasti enne uksest väljaminekut linnupetet võtta, et lind sind ära ei petaks.

Üldse oli see ohtlik aeg, mil oli parem sokid jalas magada ning paljast jalga ei tohtinud hommikul põrandale panna, muidu valutasid jalad suurema osa suvest.

Vaikne laupäev oli toitude ettevalmistamise päev ning sel päeval tuli ka juba munad ära värvida, sest pühapäeva hommikul pidi juba ilus muna kinkida olema. Samuti ei tohtinud enne midagi teha, kui üks muna söödud oli.

Pühapäev oli üks vahva kooskäimise ja pidupäev. Kingiti ja vahetati mune nii kirikus kui kiigel.  

Pühapäeval mine kiikuma

Neil pühadel on nagu ühel heal lapsel mitu nime ning igaühel neist oma põhjus. Näiteks tähistavad lihavõtted kirikukalendris Kristuse ülestõusmist ning lõpetavad vastlapäeval alanud paastu. Taas võib “liha võtta” ehk liha lauale panna. Paastu lõpetuseks tuleb katta uhke peolaud. Vanasti valmistasid perenaised  munaputru, tegid magusat kohupiima, piimasuppi ja sülti. Tehti ka munavõid.

Ülestõusmispühad on pühade kiriklik nimi, mis viitab Kristuse ülestõusmisele ning kristlik maailm loeb seda oma aasta olulisimaks pühaks.

Kevadpühade nimi on neil pühadel seetõttu, et neid peetakse kevadel ja  nii tähistatakse ka uue kevade ja looduse sündi. Kuigi tegu on liikuva pühaga, jäävad nad kevade ja selle ootamise aega.

Kiigepühad märgivad kiikumise kommet. Noormehed olid ehitanud kiiged ning neiud kinkisid neile selle eest mune, meesaia või kindaid. Usuti, et kiikumine toob head viljaõnne, pika linakasvu. Kiige juures tantsiti ja mängiti ringmänge, tähtis osa oli noorte kooskäimisel. Lõuna-Eestis tähistas kiigepüha kiikumise perioodi algust. Kõik noored ja vanad pidid sel päeval kiikuma, et kindlustada enesele hea ja tugev tervis järgnevaks aastaks.

Munapühad märgivad ristiusus ülestõusmist ja taassündi. Rahva seas tuntakse muna kui loomise, viljakuse, kasvu ja tärkava elu sümbolit.

Mune keedeti maaperedes palju, sest usuti, et värvilised ja kirevad munad toovad edu ja õnne. Neid värviti värviliste lõngade, taimede ning riideribadega. Sibulakoortega saab kollaseid ja pruune mune, madarajuured värvivad munad punaseks, värsked kaselehed ja kivisammal roheliseks. Lisati tanguteri, et munadele jääksid vahvad täpid. Mune keedeti ka heinapepredes.  

Soovid tiksutati täituma

Munadega mängiti ja võisteldi: neid veeretati mööda puust renni ning kelle muna veeres kõige kaugemale, see sai teiste munad endale. Senini kuulub lihavõttepühade juurde munade koksimine ehk tiksutamine. Tavaliselt saab see, kelle muna terveks jääb, ka teise muna endale. Võib teha ka nii, et mõlemad soovivad midagi enne koksimist ning selle soov, kelle muna terveks jääb, läheb täide. Mõned kavalamad noormehed kasutasid koksides ka värvitud puumune.

Kuigi pühad on tööpäevade tõttu lühemaks jäänud ning mõned kombed  unustustehõlma vajunud, leiab igaüks endale hea põhjuse lihavõttepühi pidada, olgu olulisem Kristuse ülestõusmine või kevade ja looduse taassünd.

Käesolev kirjatükk on avaldatud Maablogis

i

PILLE PERNER, C. R. Jakobsoni Talumuuseumi osakonnajuhataja

blog comments powered by Disqus