Teisipäeval, 3. septembril möödub sada aastat kahel korral Pallases õppinud maalikunstniku Osvald Lääne sünnist. Terve elu kunsti keskel olnud ning ainult kunstile elanud looja jättis endast maha rikkaliku loomingu nii piltide kui oma päevikute kaudu.
“Osvald Lääne on üks neid sünnipärase andega kunstnikke, kes kitsaste aegade ja olude piirangute tõttu ei saanud täielikult välja arendada ja realiseerida oma ehedat talenti ega ka jäägitult rakendada aega ja jõude oma kirgliku kutsumuse – kunstiloomise teenistusse. Nii oli Osvald Lääne oma eluajal väljaspool asjaomaseid ringkondi, kus teda tülikavõitu autsaideriks peeti, vähetuntud. Rohkem teati teda kodulinnas Jõgeval ning selle ümbruses; on kirjutanud kunstiajaloolane Ravo Reidna.
Siinkohal mõned valitud katked kunstniku märkmetest, mis puudutavad tema elu ja loomingut.
Joonistada meeldis juba lapsena
“Olen sündinud vanemate teise lapsena 3. septembril 1913. aastal Vaimastvere vallas Pädekülas Naparisti talus. Esimene laps oli samuti poiss. Emal juhtus aga temaga äpardus. Rinnapiima oli ohtrasti, andis lapsele kõhu täis ja pani ta külili magama. Raskest talutööst väsinud ema jäi raskesti magama. Lapsele tuli piim suhu ja nii see juhtus kahenädalase lapsega, kes suri. Noh siis oli memmel muidugi härdus suur. Ega midagi, pandi uus hakkama ja see uus olin mina.
Aga ema oli veel nõrk peale esimese lapse kandmist ja sünnitamist. Organism polnud saanud puhkust ja laengut teise lapse kandmiseks ja sünnitamiseks. Aga kui mina üheksa kuu pärast tulin, olin ma nõrguke, nagu ema pärast rääkis.
Kasvasin ka, kuid tihti minestasin. Toibusin küll alati, nagu polekski midagi olnud. Aga minestamised kordusid, mitte regulaarselt, kuid siiski. Näiteks kui jooksin ja järsku seisma jäin, võis see juhtuda. Kui olin juba nii viie aastane, viis isa mind arsti juurde.
Arst vaatas, katsus ja kuulas. Vaatas näkku ja ütles, nagu oleks mul alatoitlus ja verevaesus. Kui ta kuulis isalt eellugu esimese lapse sünni ja minu kohta ning katsus minu kätt randme kohalt, ütles ta isale: sel poisil on süda nõrk ja veresoonkond halvasti arenenud. See põhjustabki minestamised. Lapsele on tarvis anda tervist kosutavat toitu ja võimaldada liikumist.”
Oma vastupandamatut soovi väikesena joonistada meenutas kunstnik mitmete näidete kaudu. Alates sellest, kui ta ema poolt laadalt ostetud aabitsa ribadeks lõikas ja pilte järele joonistas.
“Endast ma tean, et kritseldasin igale poole: toa seinale, sara seinale, lakka. Küün heinamaal oli minu joonistustega täidetud. Joonistasin ka söega, tukiotsaga, paekivi killuga. Siledale mullale ja liivale. Talvel lumele…”
Kultuurimaja kunstnik-dekoraator
Pärast ema surma 1958. aastal lahkus Osvald tühjaks jäänud Laane kodutalust ja asus elama Jõgeva linna. Põllutöölise aeg jäi seljataha. Edaspidi olid tema elus töö ja hobi omavahel läbi põimunud.
“Alguses olin Jõgeva keskkoolis joonistuse õpetajaks. Aga see töö, teisi õpetada, mulle ei meeldinud. 1960. aastal hakkasin Jõgeva kultuurimaja kunstnik-dekoraatoriks.
Sel ajal lavastati kultuurimajas palju näidendeid. Lavastajatena võistlesid omavahel Ene Pastarus ja Endel Kundla. Mina muudkui pidin dekoratsioone tegema. Vahel oli kaks näidendit korraga käsil.
Nende 20 aasta jooksul tegin ma dekoratsioonid 17 näidendile. Tihti kestsid tööpäevad 12 tundi. Lavastati “Tagahoovis”, mitmesugused “Niskamäe” tükid. Kõige suurema töömahuga oli vabaõhuetendus “Lembitu”, mida mängiti ainult kaks korda: Siimustis ja Porkunis. Kaks autokoormat oli kulisse kokku.”
Samal ajal täiendas kunstnik ennast kõikvõimalikel kursustel, kuhu ta juurde pääses.
“Hakkasin uuesti orienteeruma kunstis 1958. aastast ja see kestis 1961. aastani. 1962. aastal algas õppimise periood ja see kestis 1966. aastani. Ning 1967. aastast peale olen oma teada n-ö nelja jalaga kunstis.
Võin teha ükskõik mida. Ülepea igasugune motiiv huvitab mind. Ja ükskõik, mida ma ka ei teeks, kõiki tahan teha seni, kuni ma lõpuks rahunen oma tundmusis, et olen oma töösse pannud kõik.”
Oma kunstistiili võttis ta 1971. aastal lühidalt kokku sõnadega:
“Minu lipukiri kunstis on – tagasi vormi juurde ja ikka rohkem tunnetada vormi sisu… Tahan, et kunstiteos peab olema nagu raamat, mida rohkem sa seda loed ja lehitsed, seda selgemaks ta sulle saab.”
Osvald Lääne elukäik
Sündis 3. septembril 1913 Naparisti talus Pädekülas Vaimastvere vallas Tartumaal
1928 lõpetas Villakvere 4-klassilise algkooli
Talvel 1935 õppis kaks kuud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (“Pallas”) maatööga teenitud raha eest
September 1942 – märts 1944 kunstiõpingud Kõrgematel Kujutava Kunsti Kursustel Tartus (“Pallas”), kus jõudis poolteise aastaga kolmandale kursusele (maaliõpetajana Aleksander Vardi)
1944 mobiliseeriti Saksa sõjaväe abiteenistusse
September 1944 – august 1946 sõjavangis Karjalas Medvežjegorski rajoonis
1958 – 1959 Vaimastvere kultuurimaja kunstiline juht
1959 – 1960 Jõgeva keskkooli joonistusõpetaja
1960-1979 Jõgeva kultuurimaja kunstnik-dekoraator
1979-1989 Jõgeva kinos “Säde” rajooni kinovõrgu kunstnik
Osales 13 professionaalse kunsti näitusel
Suri 14. jaanuaril 1990 Jõgeval
TIIT LÄÄNE
