Olgu muru ja mulla allagi tänatud esivanemad, kes omal ajal veel enne, kui elumaja katuse alla sai, taluõuele noored kased, vahtrad ja tammed istutasid, tulevase õunaaia ümber aga kaitsva kuuseheki rajasid. Nii on nüüd lapsepõlvekodu varjulisel õuel mõnus liikuda ka sel suvel, mis meile oma liigagi helde päikesesäraga kindlasti kauaks meelde jääb.
Iga aastaaeg lõhnab omamoodi ja igal kuul on oma lõhn. Samas ei ole võimalik mullust juulikuud selle poolestki tänavusega segi ajada — ikka palavuse tõttu, mis öötundidegi kuigi palju ei leevene.
Niipea, kui hommikune kaste kuivab, hakkavad õhus tooni andma nelgid ja hilised jasmiinid. Kusagilt kaugemalt toob nõrk tuul pärnaõite lõhna ja kõige üle lehvib kuivava heina hõng, mis pärit nii siitsamast aianurgast muruniiduki äsjaselt töötandrilt kui aiataguselt ühistupõllult, mille serva tarkade ja tugevate masinate jõul pikk pallirivi koguneb.
Nostalgiline heinalõhn tekitab siiski vastakaid tundeid. Mõnus ja kodune on see küll, aga meenutab ka pikki palavaid päevi heinamaal ja lõputuid õhtutunde küünis virna otsas, kui teismelise jõuvaru ammendatud, tööl aga lõppu ei paistnudki.
Kahtlemata on hea, et heina ka praegu tehakse ja et on olemas loomadki, kes sellest huvitatud. Heinasao ja –küüninostalgia jäägu aga nendele, kes vaid lusti pärast päris-maainimesel mõneks tunniks abiks reha viibutamas käinud ja kellel rügamistunne kogemata. Ja on tõesti suur õnn, et praegustel masinatel see töö nii hästi käpas on!
Õppelennud ja laululaagrid
Nii, nagu majaümbruses õhtuti-öösiti ringi uitavad marjamaiad kährikud, ei tunne ka suuremad ja väiksemad tiivulised inimese ees enam erilist aukartust.
Niipea, kui traktorihäält kuulda on, lendab kohale toonekurepere, arvukuse järgi otsustades mitte ainult vennad-õed ja nende vanemad, vaid ka tädi- ja onupojad. Niitja eest põgenevate konnade pärast jageldes ja üksteist nokaga togides ei panda kahejalgseid looduse kroone millekski. Lausa toaukse alla nad siiski ei tule, seepärast võib seal sageli kohata üksikuid konn-põgenikke, kes meid koerana sauna- ja kuuriteel saadavad. Nii saavad vaesed pungsilmad mõneks ajakski “poliitilist varjupaika” ja pikendavad oma elupäevi pisutki. Kuuseheki veeres ja marjapõõsaste lähedal on aga korraga käsil mitu täiendkoolitust. Nii rästad kui kuldnokad peavad koos ja korraga laulustuudiot ja õppelennulaagrit. Ei saa salata, kuulata on seda sädinat ilus küll, eriti kui mõni kõvem ja kogenum tegija päikseloojangu eel ekstra meloodilise viisijupi üles võtab. Samas teeb murelikuks tiivuliste innukas huvi veel pooltoorestegi sõstarde vastu. Kui nüüd nii läheb, et kährikud põõsaste alt, linnud aga pealtpoolt matti hakkavad võtma, võivad mahlapudelid ja moosipurgid sel sügisel tühjaks jäädagi. Millegagi ei suuda end muidu targaks pidav kahejalgne seletada sedagi, miks linnud mõnel aastal marjadele „nokaga viskavad”, mõnel suvel aga nirumgi sõstar ja kärbatanumgi aroonianups nahka pannakse.
Väiksematel sulelistel on omad mured ja tegemised. Linavästrik, kes hiliskevadel ilmselt paarilise kaotas, ei saa oma draamast kuidagi üle ja teeb katuseharjadel, puuriitadel ja aiateivastel istudes päevade, nädalate ja kuude kaupa kaeblikku häält. Küll soovitame tal tragidest varblastest, kel juba teine pesakond lasteaiaealine, eeskuju võtta ja oma eluga edasi minna, kuid sellest kõrvast see muidu terane tegelane paraku ei kuule. Pääsukesed on aga pähe võtnud, et uus pesa (keset suve?) tuleb tingimata aida laetala külge ehitada — niipea, kui ust paotada, on mõni neist seal detailplaneeringut koostamas. Ei võta nemadki kuulda mõistlikku juttu, et inimlooma elu käib teise kalendri järgi ja puhkuseaeg, mil nende perele uksehoidjat mängida saaks, nutuselt lühike.
Murakate lisaboonuseks vihmavaling
See kant taevast, kust meie õuele tavaliselt vihm tuleb, on hommikust saati kahtlast nägu näidanud. Ei oska selle pilvede manöövri peale ennustada muud, kui ikka seda, mis alati paika peab: teist ta nüüd teeb, hakkab sadama või pöörab pilve ära. Järelikult tuleb ammu plaani võetud murakaretk teoks teha, sest kuumus küpsetab neidki marju tänavu mitte ainult päevade, vaid lausa tundidega. Ennejaanised sajud annavad soorajal veel tunda, nii et kohati vajub jalg põlvini vesisesse turbasse. Aga midagi hullemat ei juhtu. Murakas on, teadagi, võrdlemisi haruldane mari ja seda kaitsevad kõike teadvad „pärismaalased” ajutiste suveuntsantsakate eest kõige kiivamalt. Kui jõhvika-, pohla- või mustikavälu ikka enam-vähem kätte juhatatakse, siis muraka kohta öeldakse tavaliselt igal suvel, et tänavu neid küll ei olegi. Nii tuleb oma silma kui kuningat usaldada ja mõni liitrike ikka ämbrisse koguneb…, kuni taevataat ähvardava kõminaga teada annab, et aitab nüüd küll.
Püüdes hinnalist saaki mitte kaotada-poetada, rühib marjahimuline seltskond uskumatu väledusega soost metsa poole ja sealt lagedasse hobustekoplisse. Just seda oleksid “vihma omad” nagu oodanudki. Kui esialgu sadas veel ristiinimese kombel ja piiskadel oli vähemalt vahe sees, siis koplis tabab meid sõna otseses mõttes valing. Kui silmade ees oleksid “kojamehed” nagu autol, ei aitaks nüüd needki.
Kui sookailulõhnased marjad kodus palakale tahenema-valmima on laotatud ja kuivad ihukatted üll, võib kaugenevat äikesemürinat kuulates tõdeda, et sellelt juulikuult on juba emotsioone saadud mitme suve jagu ette ja järele. On, mida meenutada, kui kord taas pori jalge all ja lörts kraevahel.
i
KAIE NÕLVAK
