Sillamäel, mis oli nõukogude ajal suletud linn, jätkuvad tööd arhitektuuripärandi säilimise nimel. Aprilli lõpus peaksid lõppema kultuurikeskuse renoveerimistööd. See hoone on 2001. aastast arhitektuurimälestisena riigi kaitse all.
Kultuurikeskuse fassaadi jaoks sai linn raha peaaegu kuus aastat tagasi, aga hoonesisesed taastamistööd algasid alles 2009. aastal, sest lepingupartneri vahetumise tõttu oli töödes aastane paus. Seetõttu lõpeb arhitektuurimälestise renoveerimine alles tänavu kevadel.
Pärast taastamist peab hoone vastama nüüdisaegsetele tehnilistele tingimustele, kuid peatähelepanu pööratakse esialgse väljanägemise taastamisele. Paljudes detailides tuli n-ö sügavuti minna, kaevata dokumentides, fotoarhiivides, eemaldada mitmeid värvikihte. Niikaua, kuni hoone polnud tunnistatud arhitektuurimälestiseks, tehti seal remonti nii, et ajaloole ei pööratud tähelepanu.
“Kõik on säilinud rahuldavas seisundis,” märkis linnaarhitekt Vladimir Šurmin. Palju on seal edaspidi samuti nagu avamispäeval kaugel 1951. aastal, alates hoolikalt valitud värvigammast ning lõpetades mööbli ning sisustusega.
Bareljeefid, nende seas Marxi ja Lenini omad, ning fassaadi ornament taastatakse üksikasjaliku täpsusega, puhastatakse kristall-lühtrid. Uued, algsesse interjööri sobivad punase riidega üle löödud puittoolid valmistati Hispaanias. Neid saab vajadusel mööda rööpaid selleks ette nähtud hoiuruumi lükata, et saalis tantsida saaks. Varem tassiti toole edasi-tagasi ja see rikkus parketti.
Peeglid fuajees, lõvijalgadel diivanid, esialgsega sarnane eesriie tuleb veel tellida. Pole välistatud, et avatakse ka hoone peasissepääs, mida pikka aega pole kasutatud.
Kui kultuurikeskus on linna oma, siis teine arhitektuurimälestis, omaaegne kino “Rodina” on erakätes. See osteti ära perestroika-aastatel ammu enne, kui riik hoone kaitse alla võttis. Praegu pole maja omanikul võimalik seda korda teha.
Ehitasid vangid ja sõjaväelased
Sillamäe ajaloolises keskuses on säilinud nn stalinistlikus ampiirstiilis terviklik arhitektuuriansambel, mis projekteeriti Leningradi arhitektuuriinstituudis ning ehitati möödunud sajandi keskel.
Stalinistlik ampiirstiil ühendab elemente barokist, Napoleoni ajastu ampiirist, hilisest klassitsismist ja art decost ning seda iseloomustavad pompöössus, luksuslikkus, suursugusus ja monumentaalsus. Sillamäel on stalinistlikku ampiiri hea vaadata linnaväljakult. Seal on fassaadiornamendiga kaunistatud linnavalitsuse hoone ja torn, kultuurikeskus, madalad elumajad ja kaskaadina mere poole langev trepistik.
Seda Sillamäe ajalooliselt väärtuslikku osa ehitasid vangid Gulagi võrgustiku laagrist, mis paiknes praeguse Sillamäe sadama territooriumil ja oli Eestis olevatest kõige suurem. Aga ehitas ka kolm sõjaväe ehituspataljoni Eestist, Lätist ja Leedust. Need olid noored mehed, kes mobiliseeriti Saksa vägedesse sõja lõpus, kuid sõjategevuses osaleda nad ei jõudnud.
Linnavalitsuse hoone kavatseti ehitada madala torniga, mis oleks meenutanud laagri vahitorni. “Et anda juurde kohalikku koloriiti, lisati kõrge torn ja hoone hakkas meenutama Eestile iseloomulikku kirikut,” rääkis Sillamäe muuseumi varahoidja Aleksandr Popolitov. “Kuid vaja läks ehitajaid, professionaale polnud. Kohalikud juhid tegid vangidele ettepaneku: kes on nõus kõrgustes töötama, nendel vähendame kinnipidamisaega. Vabatahtlikke leidus.”
Linnavalitsuse hoonet kaunistas betoonist ENSV vapp, kuid see löödi Nõukogude Liidu lagunemise ajal sealt alla. Linna 50. juubeliks 2007. aastal sai torn kella koos kellamänguga. Kella soetamist toetasid annetustega ka linnaelanikud, ülejäänu eraldati linna eelarvest.
Samal aastal remonditi linnavalitsuse ja kultuurikeskuse fassaadid. Restaureeriti ka linna peatrepp, mis viib keskväljakult mereäärsele puiesteele. Samasuguseid treppe võib tänaseni kohata endise NSVL lõunaosa kuurortlinnades.
Sillamäe trepp sai värskemaks ja puhkes sõna otseses mõttes õitsele. Sinna olid projekteeritud betoonist vaasid, millesse suvel istutati lilled. Hiljem müüriti vaasid kinni, kartes, et lillede kasvatamine kahjustab neid seestpoolt, ja alles palju aastaid hiljem anti trepile tema peaaegu esialgne väljanägemine. Betoonvaasidesse paigaldati plastmahutid mulla ja lillede tarvis.
Linnaarhitekt suutis kaose ära hoida
Sillamäe ajalooline osa on linn linnas, mis pakub huvi mitte ainult turistidele. Möödunud sajandi 80. aastatel tegi Kaljo Kiisk siin filmi “Pomm”. Mõni aasta tagasi tahtis üks Eesti filmitegija koos kolleegidega Venemaalt teha filmi Sillamäe tegelikes dekoratsioonides. Filmi tegevus toimus väikeses nõukogude linnakeses.
Paljudes Eesti linnades on alles Stalini ajastust pärit hooneid, kuid ainult Sillamäel on need säilinud kompleksina – elumajad, administratiivasutused, kultuurimaja, kino, lasteaiad ja koolid. Ansamblile andis mere lähedus ja maastiku omapära erilise võlu. Et säilitada ühtne stalinistlik ansambel, tuli linnaarhitekt Vladimir Šurminil palju vaeva näha.
“Sillamäele ei ole iseloomulik arhitektuursete stiilide segamine,” rääkis ta. “Linna ehitati jupikaupa – Stalini aeg, Hruštšovi aeg, 1990. aastatel valminud mikrorajoon.
Tõsi, 1987. aastal toodi mulle projekt, mille järgi oleks tulnud praeguses linna ajaloolises osas stalinistlike majade vahele püstitada viiekorruselised paneelelamud. Aga ranna ääres oleksid need viiekorruselised katnud vaate merele. Peeti palju nõu, isegi Leningradis. Lõpuks toetati minu keeldumist. Paneelelamud ikkagi ilmusid, kuid ajaloolisest linnaosast kaugemale.”
Siis ei kiitnud Šurmin heaks ka kultuurimaja juurdeehitise projekti. “1970. aastatel projekteeriti hoonele hiigelsuur punastest tellistest juurdeehitis,” meenutas arhitekt. “See oli õigustatud, sest inventari hoidmiseks ja kollektiividele ei jätkunud ruumi, kuid juurdeehitis oleks kultuurimaja “ära söönud” ning hoone väljanägemise rikkunud. Just sellega ma põhjendasin oma keeldumist.”
Linna ajaloolises osas õnnestus ära hoida ka putkauputus, mis 1990. aastatel moodi läks. Väikestele müügipunktidele eraldati koht linna turul.
Kuidas säilitada ajalooline miljöö
Nüüd on peamine küsimus, kuidas Sillamäe ajaloolist osa hoida, ja enam mitte uue arhitektuuri, vaid aja hävitava mõju eest. Stalini ajastu ehitiste ja miljöö säilitamine on linnal plaanis, kuid asi takerdub rahastamisse.
“1960. aastate algusest kuni 80ndate keskpaigani remonditi neid hooneid iga kahe aasta tagant. Selleks asustati elanikud teistesse korteritesse ajutiselt ümber,” rääkis Aleksandr Popolitov.
“Kuid juba peaaegu 20 aastat pole enamik hooneid remonti näinud, läheb veel 20 aastat ja enam polegi turistidele midagi näidata… Linnavalitsusel on ülisuur soov vanad hooned renoveerida, kuid ilma väljast tuleva rahata hakkama ei saa, sest vajalikud summad on liiga suured. Aga selleks, et raha taotleda, on vaja vormistada selle osa üldine teemaplaneering, anda igale ehitisele spetsiaalne pass. Töö käib, kuid aastaga seda kõike ära ei tee. Planeerimisel tuleb arvestada ka hoovide sisemise korraldusega, näiteks kuhu panevad vanalinna elanikud oma isiklikud autod, mida aastakümnete eest sellisel hulgal ei olnud. Nüüd on juba rohkem kui pooltel Sillamäe ajaloolises osas asuvatel hoonetel oma pass, ja teemaplaneering on peaaegu lõpetatud,” rääkis Šurmin. “Ja ka renoveerimine liigub edasi, kuid jupikaupa, kuna raha on vähe,” lisas ta.
Lammutada või restaureerida?
Sillamäe vanima, Matrossovi ehk praeguse Sõtke tänava majad on samuti eraomandus. Need kuuluvad sadamale. Initsiatiivikate linnaelanike ja sadama juhtkonna vahel puhkes tüli, kui sadam äri laiendamise huvides nende majade lammutamist kavandas. Need ei olnud küll enam elumajad, kuid nad pakkusid ajaloolist huvi. Sillamäelased kogusid isegi nende hoonete kaitseks allkirju.
“Mulle südamelähedasem Sõtke tänava majade renoveerimine nõukogude aja stiilis hotellikompleksiks,” märkis Šurmin.
“Sillamäel on juba samasuguse hoone remontimise kogemus olemas. Linn restaureeris oma rahaga täielikult täpselt samasuguse “külmutatud” maja ja tegi sellest munitsipaalmaja. Lammutada on loomulikult kõige lihtsam, aga Euroopas suhtutakse vanade hoonete restaureerimisse äärmiselt hoolikalt. Ja kui neil veel on oma ajalugu, siis see meeldib külalistele väga. Loomulikult kerkib üles küsimus rahast, kuid hotellikompleksi võiks sadam kasutada oma huvides ja ka linna tuleks rohkem turiste. Peamine – hooned säiliksid, sest elamiseks on nad väga mugavad. Seestpoolt puit, väljastpoolt krohviga kaetud.”
Sillamäe linn
*Esimest korda mainiti asulat 1502. aastal
*Esimese maailmasõjani oli Sillamäe kuulus aristokraatide ja intelligentsi puhkekoht
*Suviti kasvas elanike arv puhkajate arvel pea kümme korda
*Siin armastasid aega veeta teadlased, kunstnikud, artistid, moosekandid
*Akadeemik Pavlovil oli üle 20 aasta Sillamäel suvila, igal suvel sõitis ta kohale
*Siin puhkasid ka Vassili Latõšev, Vladimir Palladin, Boris Rozing, poeet Konstantin Balmont, kunstnikud Albert Benoit ja Nikolai Dubovskoi, helilooja Pjotr Tšaikovski
*1928. aastal avati Sillamäel põlevkivi töötlemise tehas ja elektrijaam, hiljem alustas tööd sadam
*Pärast Teist maailmasõda polnud Sillamäed pikka aega maakaardil
*Linnas oli salastatud tööstus, mis tagas NSVL sõjalise võimsuse suurendamise ja seetõttu oli linn suletud
*Linna pääses ainult spetsiaalse loaga
*Sillamäe sai linnastaatuse 1957. aastal, suletuks jäi kuni NL lagunemiseni
i
NATALJA KOLOBOVA
