“Tahaksin, et iga inimene mõtleks minu pilte vaadates oma mõtteid. Seepärast ei pannud ma piltidele allkirju: need suunaksid mõtte minu poolt ette antud rajale. Elu ei peagi nii lihtne olema, et kõik on ette antud,” ütles Tiina Säälik oma Kuremaa veskis avatud akrüülmaalide näitust tutvustades.
Allkirju näitusepiltidel tõepoolest pole, alltekste ja vihjeid võib aga leida siit ja sealt. Üks abstraktsetest taiestest tuletas mulle näiteks meelde mõni aeg tagasi nähtud suurejoonelist muusikalfilmi “Ooperifantoom”: just seesama sünguse, salapära ja pidulikkuse segu, mis vaatab vastu pildilt, valitses ka filmi allmaailmastseenides.
“Näe, kuidas mõte tööle hakkab, kui allkirju pole!” tõdes Tiina, kui oma peas tekkinud seosest kõnelesin. “Oleksin ma nimetanud selle pildi näiteks “Adleri lahe peegeldusteks”, oleksid sa seal üksnes looduspilti näinud. Küllap ma teistegi piltide juurde mingeid kunstipäraseid lauseid moodustada oleks osanud, aga ma lihtsalt ei tahtnud seda teha.”
Mõned “spikrid” on Tiina oma tööde mõistmiseks vaatajale siiski jätnud — tema enda luuletuste näol, mis siin-seal maalide vahel ripuvad. Ent needki on pigem vihjelised kui otseütlevad. Nii ei jää vaatajal tõesti muud üle kui lasta maalidel oma fantaasia liikuma lükata. Abstraktsed pildid teevad seda ühtviisi, konkreetsemate motiividega pildid teistviisi.
Värvi üle
Inimfiguurid ja -näod pole minu meelest varem Tiina maalidel väga sagedased külalised olnud. Nüüd näeb neid õige mitmel pildil. Ent nendegi lahtimõtestamisel jääb Tiina napisõnaliseks.
“Mul lihtsalt jäi värvi üle,” ütleb ta pealtnäha konkreetse naisenäo kohta. Mitmest naisefiguurist koosneva kompositsiooni kohta poetab: “Ei tea mina, mida nad seal teevad!”
Õigupoolest polnudki Tiinal kavatsust näitust teha, ent kui vallavalitsuse majandusspetsialist Uuno Laul sellise ettepaneku tegi, arvas ta, et rumal oleks loobuda. Kasvõi juba sellepärast, et Kuremaa veski teise korruse saal on Tiina meelest üks paremaid näitusepaiku.
“Ma olen ruumide suhtes üsna tundlik, eriti nende suhtes, millesse on võimalik pilte üles riputada,” ütles Tiina. “Selles saalis tunnen, et kõik hakkaks justkui iseenesest toimima. Osalt on see seotud ruumi kujuga: ümmargune ruum lükkab mõtte liikuma — kas ringi või spiraali pidi. Vaataja pole siin ka muust maailmast päris ära lõigatud, vaid saab vahepeal akendest kauneid loodusvaateid nautida.”
Kuremaa veski on Tiina jaoks tegelikult ammusest ajast tuttav paik. Seal toimusid paarkümmend aastat tagasi vinged peod. Ruum määrabki Tiina meelest selle, milliseks väljapanek kujuneb. Harjumuspärases anonüümses kipsseintega ruumis näeks sama komplekt kindlasti hoopis teistsugune välja kui maakividest veskiseina taustal.
Tumedad, aga mitte depressiivsed
“Üldiselt on need selle sajandi pildid, vanemad neist on maalitud neli-viis aastat tagasi,” ütles Tiina. “Komplekti sattus üsna palju tumedates toonides töid. Mõnede arvates mõjuvad need depressiivselt, aga mina küll nii ei ütleks.”
Depressiivselt ei mõjunud näitus ka allakirjutanule. Suurema- ja väiksemaformaadiliste piltide vaheldumine tekitas hoopis mõnusa rütmi. Ning Tiina enda kujundatud krakleetehnikas sihverplaadiga kell, mis piltide juures ripub, tuletanuks justkui meelde, et aja kulgemist ei tohi päris ära unustada, ent seda ei tasu ka liiga traagiliselt võtta.
Tiina Säälikul on aidanud kunstnikuks kujuneda tegutsemine Jõgeva Kunstikooli Avatud Stuudios ning õpingud Euroülikoolis sisekujunduse erialal. Näitustel on ta üles astunud ka fotode ja klaasimaalingutega. Tema näitus avati Kuremaa veskis juba neli nädalat tagasi. Kui kauaks see veel üles jääb, ei tea autor isegi. Abi eest näituse ülespanekul on ta aga tänulik Uuno Laulule ja Priidu Raudkatsile.
i
RIINA MÄGI
