Ultraliberalism takistab elektrihinna kontrolli

Vaatleme allpool neid valikuid elektrihinna üleskruvimist pooldavate ultraliberaalide vastuväidete alusel Riigikogu otsuse ?Elektrimonopoli tegevuse reguleerimise alused? vastuvõtmise suhtes. Vaidlus jätkub, sest Reformierakond, Res Publica, ja nn sotsiaalliberaalid kukutasid elektrimonopoli ohjamise katse 12. oktoobril Riigikogus järjekordselt läbi.

Riigi- ja eraettevõtete hinnad

EE-le hinnatõusu piirangute kehtestamine seadvat majandusministeeriumi arvates halvemasse seisu tarbijad, kes ei kuulu EE kui võrguettevõtte teeninduspiirkonda. See seisukoht ei vasta tegelikkusele. Esiteks tuleb elektri tootmishinna tõusu piiramine kasuks pea kõigile tarbijaile, sest 95 protsenti Eestis tarbitavast elektrienergiast pärineb EE Narva elektrijaamadest.

Teiseks ei halvenda EE-le seatavad hinnapiirangud varasemaga võrreldes ühegi tarbija olukorda. Kuna EE-le on ka seadusliku hinnaregulatsiooni korral tagatud nii ettevõtte jooksvate kulude kui ka investeerimiskulude kate, siis saab edaspidi selgeks kõrgemat elektrihinda küsivate erastatud võrguettevõtete omanike poolt jaotatava kasumi (s.t dividenditulu) suurus hinnas. See võimaldab hinnata elektrimajanduse privatiseerimise kasulikkust tarbijale. Riik ei nõua elektrimonopolilt omanikutulu kandmist riigieelarvesse ja sellevõrra peabki EE pakutav elektrihind eravõrkude pakutavast madalam olema.

Eraettevõtja võib konkurentsi puudumisel kehtestada oma teeninduspiirkonnas kõrgeima võimaliku hinna. Riigiettevõtte ülesandeks on luua vajalik konkurentsisituatsioon. Selle vastu astuvad ultraliberaalid jätavad eravõrkude tarbijad ka edaspidi nende omanike kasumijanu meelevalda.

Nõuda 90 protsendile tarbijaile elektrihinna olulist tõusu põhjendusel, et kunagi rumalast peast 10 protsenti elektrivõrkudest erastati, on pehmelt väljendades vastutustundetu.

Kulupõhine hinnatase

Ultraliberaalid on vastu põhimõttele, mille kohaselt lubatakse EE-l aastail 2004?2015 ?kehtestada elektrienergia hind ainult madalaimal tasemel, mis on vajalik ettevõtte investeeringuid katva laenuvõime tagamiseks?. Põhjendus on enam kui kummaline: Energiaturu Inspektsioon (ETI) juba lähtuvatki sellest põhimõttest. Eelmises punktis väljatoodud põhimõte riigi- ja eraettevõtete võrdsest kohtlemisest tähendab aga just vastupidist.

ETI lähtub elektrihinna määramisel mitte investeerimisvajaduste katmise nõudest, vaid nn investeeritud kapitali ?normaalse tootluse nõudest?. Investeerimisvajaduste katmiseks piisaks 2?4 protsendilisest kapitalitootlusest. ETI peab aga ?normaalseks? ca 10-protsendilist kapitalitootlust, mis ületab vajaliku taseme umbes kolmekordselt. Selle eeskirja rakendamine tähendaks elektrihinna ülemäärast tõusu keskeltläbi 20 senti kWh eest, mis tühjendab tarbija taskut aastas miljardi krooni võrra.

Kui riik ei nõua EE-lt aastail 2004-2015 dividende ja keelab ettevõttel tõsta elektri hinda investeerimisvajadust ületava kasumi saamise eesmärgil, siis ei tohiks hinnapiirangu vastu midagi olla.

Kui aga seaduses seda piirangut ei kehtestata, siis peaks riik ülemäärase kasumi dividendidena riigieelarvesse nõudma. Seda aga teha ei kavatseta. Sellise absurditeatriga teevad liberid tarbija kulul väga halba nalja.

Arusaamatu on eitav seisukoht põhimõtte suhtes, mille kohaselt tuleb rahastada EE investeeringuid aastatel 2004?2015 maksimaalselt võimalikus ulatuses laenude abil. See võimaldaks hinnatõusu oluliselt piirata ja õiglaselt aastakümnete peale jaotada.

Praegu näeb EE investeeringute rahastamise strateegia ette, et põhiosa investeeringuvajadusest kaetakse hinnatõusudega ja aastaks 2015 oleks EE laenukoormus minimaalne. Ultraliberaalid suhtuvad raskest üleminekuperioodist räsitud rahva muredesse hoolimatu üleolekutundega.

JANNO REILJAN, Rahvaliit,
Eesti Energia nõukogu liige

blog comments powered by Disqus