Ülo Sepp tuli tollasesse Maarja Keskkooli õpetajaks 1957. aastal. Matemaatikatundide andmise kõrval sai temast õige varsti rahvatantsujuht, kelle eestvedamisel siinse kooli tantsijad Tallinnas tantsupeol käisid ja ülevabariigilistel isetegevusülevaatusel kõrgeid kohti said. Hiljem, kui Ülo Sepal tuli enda peale võtta koolijuhi kohustused, jäi tantsurühmade juhendamine teiste hooleks. Siis pidi direktor hakkama seisma ka keskkooli säilimise eest, sest ümbruskonna rahvale oli see väga tähtis.
Kas võitlusi keskkooliosa allesjäämise pärast tuli palju maha pidada?
Ja kuidas veel! Üks osa energiast ju sellele kuluski. Kogu aeg olime siin tõmbetuultes ja nõukogude korra ajal taheti lausa vägisi kool 9-klassiliseks muuta. Pidevalt sain kusagilt sõimata ning siis jälle tuli otsida, kelle poole palvega minna. Tuleb tunnistada, et mul õnnestus kõik need lahingud ikkagi ära võita. Tagantjärele võin nüüd öelda, et käisin omal ajal neis asjus koguni tolleaegse NSV Liidu Ülemnõukogu saadiku Arnold Koobi jutul ära. Leidsin, et Maarja inimestele oli keskkooli säilimine vajalik ja tuli võidelda.
Ometi pole juba mitu aastat Maarjas enam keskkooli?
Mis parata. Noort rahvast maal enam eriti ei ole ja ega kohapeal ei ole neile ju ka tööd anda.
Missuguseid aastaid oma koolis töötamise ajast võite Maarja Keskkooli jaoks lugeda kõige õnnestunumateks?
Aastatel 1960 – 1980 oli kool vahest kõige tugevamal järjel. Väga paljud, julgeksin öelda, et 90 protsendi ulatuses, said tollal kõrgkooli sisse. Kes ikka tõeliselt tahtsid õppida, lõid läbi. Ega nad muidu oleks edasi saanud, ju nad ikka tublid olid.
Paljudel vilistlastel on unustamatud mälestused Teie juhendatud rahvatantsurühmades tantsimisest. Kui nüüd päris algusse tagasi minna, siis kust sai Teie tantsuharrastus alguse?
See kõik tuli endalegi ootamatult. Aasta pärast Maarjasse õpetajaks tulemist sai hakatud niisama hobi korras rahvatantsu tegema. Tantsujuht tuli minust tuntud rahvatantsujuhi ja hilisema rajooni kultuuriosakonna juhataja Aleks Raja õhutusel.
Tantsida tahtmine oli koolis pärast nii suur, et rühmadesse pääses konkursiga. Ja proovidelt ei puudunud naljalt keegi. Eks tantsurahvas suhtus ka sellesse hirmsa “mata” õppimisse paremini. Tantsupeol Tallinnas käisin koguni kolme rühmaga. Tublid tantsulapsed olid omal ajal näiteks Olavi Annuk, Tiiu Laansoo (Luga) jpt.
Jõudsite päris kaugele ja kõrgete tunnustusteni?
Esimese koolinoorte tantsu- ja laulupeo ajal võisime oma ninad küll päris kõrgele tõsta, kui Maarja Keskkooli segarahvatantsurühm valitsuse tribüüni ette tantsima pandi. Edaspidistel aastatel sätiti meid ikka rahvapoolse ringi peale, mis on ju sisuliselt tunnustus rühmale.
1961. aastal saime vabariiklikul küla kunstilise isetegevuse ülevaatusel teise koha, aga täitsa tegijad olime 1962. aastal Tartus, kui esikohale tulime. Siis pandi mind tantsupeol Tallinnas lasterühmade üldjuhi esimeseks assistendiks. Pärast seda, kui kooli direktori koha vastu võtsin, hakkas minu asemel rahvatantsijaid juhendama Tiina Uusmaa ning hiljem Kullo Kivimets.
Mille poolest Maarja kool Teie direktoriaastatel veel silma paistis?
Kodu-uurimine oli tugeval tasemel. Selles oli Juhan Pihelo A ja O. Kakskümmend aastat järjest oli eriti heal järjel Punase Risti tegevus. Eestvedajad olid õpetaja Endla Sepp ja Eha Liivak Maarja ambulatooriumist. Kool oli sellel alal rajoonis esikohal ning korra tulime esimeseks ka vabariigis. Doonorlus oli samuti väga au sees. Enn Pärtelpoja ja Laine Metsa juhtimisel tegutsenud noored liiklusinspektorid tegid samuti üle Eesti ilma.
Mida arvate praegusest Maarja koolist?
Praegu olen koolitööst eemale jäänud ja pole sellega eriti kursis. Enamik neist, kellega kaua koos töötasin ja kellel Maarja kool oli kunagi esimene töökoht, on nüüd samuti pensionile jõudnud jääda. Vaid minu abikaasa Endla Sepp on see viimane mohikaanlane, kes veel koolis õpetajaametis. Aga abikaasaga on mul alati selline komme olnud, et kodus koolimuresid edasi ei räägita. Minu arvates on see hea komme.
Sellel nädalal käisin korra koolimajas. Mind kutsuti pisut appi muuseumiasju korraldama. Päris hea mulje jäi. Eriti vaimustas mind fotoringi näitus, millega pidavat tegelema emakeeleõpetaja Elle Mets.
VAIKE KÄOSAAR
