Kui senini tunti Veiko Belialsi ulme- ja lastekirjaniku ning luuletajana, siis möödunud neljapäeval, täpselt oma neljakümnendal sünnipäeval otsustas ta end sõpradele, tuttavatele ja laiemale publikule tutvustada hoopis teisel loomealal ? looduspiltnikuna.
“Ma olen mitmel pool ringi sõites näinud selliseid väljapanekuid, mis pretendeerivad loodusfotonäituse nimele, aga mis seda kaugeltki ei vääri,” ütles Veiko Belials. “Otsustasin tõestada, et tegelikult saab ka fotografeerimise ja fototöötluse tehnilisest küljest suhteliselt vähe teades ning ülikallist fototehnikat omamata nauditavaid hetki jäädvustada.”
Belialsi esiknäituse pealkiri on “Lihtsate asjade ilu”. Ja oma piltidele on ta tõepoolest jäädvustanud ilusaid, vahvaid, huvitavaid ja mõnikord ka ootamatuid detaile täiesti tavalistest Eesti maastikest. Mõned pildid on, tõsi küll, tehtud ka Soomes, aga mitte sellepärast, et selliseid asju Eestimaal ei näeks, vaid sellepärast, et Soomes jäid need enne objektiivi ette.
Piltidel võib näha Pedassaare rändrahnu katvat samblikku, pärlisarnaseid kastetilku peaaegu nähtamatul ämblikuniidil, rohelist karusamblavaipa, mida kaunistab kollane leheke, jäätuvast veest välja turritavaid härmas kõrsi, kilplutikat punasel lehel, rohutirtsu roheliste kõrte vahel jne. Kui objektide valik ehk väga originaalne polegi, siis autori hea maitse ja tugev kompostisioonitaju on vaieldamatud tõsiasjad. Töödelnud on ta oma pilte arvutis minimaalselt ja kui, siis sedagi hea maitse piirides. Mõned talvised pildid mõjuvad suisa graafiliste lehtedena. Eriti too metsaalune pilt, millel puutüved ja nende varjud efektses rütmis valge lumepinnaga vahelduvad.
Testis internetis
“Kogenud tegijad ütlevad, et üksnes tehnika pilti ei tee, vaid fotograaf peab pildi n-ö ära nägema,” ütles Veiko Belials. “Selleks, et testida, kas ma olen pildi ära näinud ja ega mind äkki suurushullustus ei ole haaranud, panin mõned pildid üles tuntud loodusfotograafi Sven Zaceki hallatavale koduleheküljele www.looduspilt.ee. Esimene, millega nii talitasin, oli see veest välja paistvate kõverate kõrtega pilt, mis siin näituselgi näha on. Kui hakkasid tulema kiitvad arvustused ja head hinded, sain julgust juurde ja näituseideele tuge.”
Kui professionaalsesse fototehnikasse ja fototöötlusprogrammi Belials, nagu öeldud, investeerinud pole (pildistab ta Konica Minolta Dimage 25ga, mida ta ise millekski profikaamera ja seebikarbi vahepealseks nimetab), siis näitusetööde vormistamisse küll ja päris helde käega. Osa pilte laskis ta OÜs Avatar PVCle ja osa OÜs Semitar lõuendile printida. Ning kõigile piltidele korrektsed metallraamid ümber panna. Tulemus on hinda väärt.
“Kui kolme maakonna ? Jõgevamaa, Lääne-Virumaa ja Tartumaa ? kultuurkapitali ekspertgrupid toetanud poleks, oleks näitusetööde vormistamine perekonna eelarvesse ikka väga suure augu löönud,” ütles Veiko Belials.
Lääne-Virumaa ja Tartumaa ekspertgrupp panid näituseprojektile õla alla sellepärast, et väljapanek jõuab lähitulevikus ka neisse maakondadesse. Juba 4. augustil avatakse Belialsi näitus Lääne-Virumaal Sagadi metsakeskuses, oktoobris saab seda aga näha Äksis Saadjärve looduskeskuses.
“Kui mõned tehnilised probleemid lahendada suudan, panen näituse septembris üles Luua Metsanduskooli,” ütles Veiko Belials. “Kindlasti tahan seda näidata ka sünnilinnas Tapal ja Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis. Näituse esmaesitluse tahtsingi teha Palamuse muuseumis, aga jäin aja broneerimisega hiljaks: neil olid plaanid juba terve aasta peale ette tehtud.”
Metsaminek põhjendatud
Loodus on Veiko Belialsile kui hariduse poolest metsamehele tegelikult tema loomulik keskkond, kus talle ikka viibida on meeldinud.
“Enne kui me perega kuus aastat tagasi Luuale tulime, elasime üheksa aastat Avinurmes,” ütles Veiko Belials. “Sealsele rahvale on mets põhiliseks elatusallikaks: kes toodab puidust midagi, kes korjab marju ja viib neid kokkuostu. Kui meie abikaasa Ellega ilma korvideta metsa läksime ja niisama tühjade kätega tagasi tulime, vaadati meid üsna veidrate pilkudega: mida imet nad seal käivad, kui nad sealt midagi ei too? Ka üks mu Ameerikas elav tuttav oli hädas, kuna ei osanud oma sealsetele sõpradele seletada, miks ta niisama looduses uitamas käib. Lõpuks taipas ta öelda, et looduses käimine on tema hobi: sõna “hobi” on seal maal nimelt selline võlusõna, millega annab põhjendada ükskõik missuguseid lollusi.”
Ka Veiko Belials võib nüüd igale küsijale julgelt vastata, et ta ei käi metsas niisama, vaid toob sealt pilte. Kusjuures väga ilusaid. Jõgeval saab Belialsi loodusfotosid näha 3. augustini.
RIINA MÄGI
