Ülle Saksniit: Olen koju igatseja tüüp

Põltsamaal elab ja töötab palju tublisid inimesi, kes enamiku elust kodulinnale on pühendanud. Teiste seas kuulub nende hulka ka Carl Schmidti külalistemaja perenaine Ülle Saksniit.

i

Saksniit peab ennast Põltsamaa patrioodiks. Tema sõnul ei mõista ta paljusid tänapäeva noori, kes kurdavad selle üle, et neil pole midagi teha. Carl Schmidti maja perenaise sõnul oli tal lapsepõlves suure korrusmaja lapsena aeg tihedalt sisustatud. Temaga ühes majas elanud peredes kasvasid tollal musikaalsed lapsed.

Paljud tüdrukud tahtsid siis lauljaks saada ja nii käis Ülle koos tollastest mängukaaslastest sõbrannadega tihti Põltsamaa lauluväljakul. “Võtsime sinna kaasa noodipuldid. Õmblesime emade kombineedest kleidid ja kehastasime laval seistes Marju Länikut, Anne Veskit, Silvi Vraiti ja teisi tuntud lauljaid,” rääkis ta.

Tihti käis ta kooli juures asunud mänguväljaku turnimisredelitel turnimas. Ülle kodumaja lähedal raamatukoguhoone kõrval tegutses siis lõbustuspark, kus koos mängukaaslastega sageli kiikumas käidi.

Talvel veetis Ülle koos mängukaaslastega suure osa koolivälisest ajast liuväljal. Suures korrusmajas üles kasvanuna muretses ta hiljem oma poja pärast, kellel eramaja lapsena oli keeruline endale mängukaaslasi leida.
 
Energilist õpilast jätkus kõikjale

i
Kooliteed alustas Ülle Saksniit 1978. aastal ja lisaks õppetööle lõi ta kaasa rahvatantsus, diskoringis ja muudeski tegevustes. “Muusikakoolis käisin samuti. Õppisin klaverimängu Vanemad mind muusikakooli minema ei sundinud. Raskeid hetki, mil oleks tahtnud muusikakoolile käega lüüa, tuli ette küll,” meenutas Ülle Saksniit.

Neljandast klassist kuni keskkooli lõpuni laulis Ülle Saksniit muusikaõpetaja Hille Martini käe all kaasa tütarlasteansamblis. Paljude kultuuriliste tegevuste kõrval jõudis ta spordigagi tegeleda. “Päris häid tulemusi sain 60 meetri jooksus ja kaugushüppes,” lisas ta.

“Loomulikult olin ma nii pioneer kui kuulusin ka komsomoli. Põltsamaalastele tuntud Hendrik Seeder oli selleks inimeseks, kes Ülle kooli komsomolikomiteesse värbas. Õpingudki laabusid Üllel hästi, sest kooli lõpetades jäi ta üle noatera ilma hõbemedalist. Füüsika ja matemaatika jäid Üllel vaatamata pingutamisele neljadeks.

 i
Pettus kõrgharidussüsteemis

i
“Keskkooli päevil oli minu unistuseks lauljaks õppida. Samas huvitas mind ka moelooja amet,” lisas ta. Samas sai Ülle Saksniidule õpinguid jätkates ja kooli valides osaks ebameeldiv kohtlemine. “Kui ma oma dokumentidega Tallinna Pedagoogilise Instituuti sisse astusin, kõnetas mind seal esimesena keegi mitte just kõige olulisemal positsioonil olnud tädikene. Too tädikene vaatas mind altkulmu ja teatas, et sellesse kooli on dokumente toonud ainult kuld- ja hõbemedaliga lõpetanud. See oli minu jaoks hetk, mil ma pettusin meie kõrgharidussüsteemis. Tahtsin saada käsitöö õpetajaks ja eeldasin, et viin sinna enda tehtud tikandid ning erinevad käsitööesemed. Sain käsitöö tundides ainult viisi. Kui tüdrukute käsitöö õpetajateks saavad vaid need inimesed, kellel on matemaatika ja füüsika tunnistusel viied, siis mina oma lapsele küll sellist käsitööõpetajat ei taha,” rääkis külalistemaja perenaine.

Samas Ülle kõrgkooli ukse taha jäämist ei kahetse, sest nii mõnedki tema Tartu Ülikooli juura diplomiga sõbrannad on juba mitmendat aastat töötud. “Olin siis armunud ja minu poiss-sõber võeti just armeesse aega teenima. Kõik see avaldas mulle mõju ja nii ma võtsin oma dokumendid ning sõitsin tagasi Põltsamaale. Olen selline koduigatseja tüüp ja tundsin, et kohe pean Põltsamaale tagasi minema.”

Esimesele tagasilöögile vaatamata viis Ülle dokumendid sisse Tallinna  Kergetööstustehnikumi rõivaste konstrueerimise ja modelleerimise erialale. Ühele kohale kandideeris seal kolm inimest, kuid sellele vaatamata pääses ta tehnikumi. Aasta pärast saabus sõjaväeteenistusest tagasi Ülle poiss-sõber ja neile sündis laps. Seetõttu jäid pooleli ka õpingud.

Kuueteistaasta vanustena teineteist leidnud noored otsustasid pärast lapse sündi oma kooselu ametlikult registreerida. Esmalt elas noor pere Ülle vanematega koos ühes korteris. Varakult kooselu alustanud Ülle sõnul pani emaks olemine teda tõsiselt mõtlema sellele, et ta peab hakkama endale ise raha teenima. See oligi põhjuseks, miks ta õpingud tehnikumis pooleli jättis. “Olen alates seitsmendast klassist suvistel koolivaheaegadel tööl käinud ja minu jaoks on oma raha alati väga tähtis olnud. Olen põllul kõplamas käinud, lasteaedades töötanud. Töö pole mulle kunagi võõras olnud,” mõtiskles ta.
 
Moehuvilisest ettevõtjaks

i
Just nagu vastuseks Ülle soovile tööd leida kutsus Põltsamaal Pargi tänaval kauplust omanud Lembit Sepp ta 1993. aastal müüja ametisse  Juba aasta hiljem müüs Lembit Sepp talle kuulunud kaupluse Üllele maha. Tegelikult soovisid tol hetkel seda kauplust omandada veel kaks lapseootel naist. Ülle Saksniidu sõnul mõistis ta kohe, et koos lapseootel naistega ei tule kaupluse pidamisest midagi välja. Pealegi omas ta neist ainsana autot ja oskas ka autoga sõita. “Õppisin keskkooli ajal autojuhtimise selgeks ja sain siis ka load,” märkis ta. “Tundsin siis oma praegust elukaaslast Viljarit ja nii jäime meie kahekesi poega tegelema. Meie elukaaslased töötasid siis teistes ametites. Poe pidamisse kaasati ka abilised, sest Üllel ja Viljaril tuli ühel päeval nädalas Tallinnasse kauba järele sõita. Ülle Saksniidu sõnul hakkas nende kauplusel kohe hästi minema, sest siis oli välismaist kaupa veel vähe saada ning seetõttu tundsid inimesed nende poe vastu suurt huvi. Aasta pärast renditi hoone Põltsamaa kesklinna, mida tollased põltsamaalased “Lemmiku” kauplusena tundsid. Sama, 1994. aasta septembris avas remondikuuri läbi teinud müügisaalis uksed “Pelle Kaubamaja”. Kaubamajas toimis igapäevaelu selliselt, et ostjad said ringi liikuda ja kaupu valida kenasti remonditud ruumis, kuid firma igapäevaelu korraldavatel inimestel tuli teisel pool seina üsna süngetes ja külmades ruumides hakkama saada.


Vaatamata algusjärgus firmale ja samas seisus kodumajale oli Ülle Saksniidu sooviks omaette elama asuda. Neil õnnetus osta eelisostueesõigusega pooleliolev maja Põltsamaal Lossi tänaval. Alguses elas pere äsja ostetud hoone ühes toas. “Duširuum asus siis keldris ja sooja saamiseks võtsin vahel töö juurest puhuri kaasa,” meenutas Ülle Saksniit.
 
Jahenevad suhted viisid abielu purunemiseni

i
Vaatamata suurele töökoormusele jätkus Ülle Saksniidul aega ka oma isikliku elu jaoks. Vähemalt poja jaoks pidi aega jätkuma. Pere esiklaps Martti nägi ilmavalgust 1990. aastal. Teise lapse saamiseni kulus üksteist aastat. Ülle Saksniidu sõnul polnud firmaga tegelemise ja oma maja ehitamise kõrval lapse saamisele võimalik mõelda. Seetõttu sündis teine poeg Hart perre alles 2001. aastal. Pere vanem poeg on varsti lõpetamas IT-eriala Tartu Kutsehariduskeskuses. Noorem poeg õpib Põltsamaa Ühisgümnaasiumi teises klassis. Hart omandab Põltsamaa Muusikakoolis kitarri mängimise oskust ning õpib peotantsu. Kolmelt vabariiklikult peotantsuvõistluselt on Hart koju tagasi tulnud teise ja kolmanda koha omanikuna, mis on märk sellest, et pojal tuleks vähemalt esialgu tantsimist jätkata.

Kolmandat last perre enam ei sündinud, sest erinev maailma asjadest arusaamine ja erinevad vaated elule viisid abielu purunemiseni. “Elame ju ainult ühe korra siin maailmas ja oma elukaaslasest mööda elades ning iseendaga vastuolus olles ei pea kindlasti teistele näitamiseks koos elama,” arutles Ülle Saksniit. Kooselust Viljariga on praegu peres pesamunana kasvamas pooleteiseaastane tütar.
 
Ootab inimestelt rohkem positiivsust

i
Ülle Saksniidu sõnul peab ta lugu otseütlemisega ja avameelsetest inimestest. “Kui mõni meie toidukoha klient teatab, et tema söödud supp oli liialt soolane, siis ei löö mind selline kriitika pikali. Vastupidi – saan sellisest kriitikast teada, mida edaspidi teisiti tuleks teha. Mulle meeldib inimestega suhelda ja ma tunnen, et praegune töö mulle igati sobib,” rääkis Carl Schmidti külalistemaja perenaine.

Firma toimib tavarütmis, seega jääb Üllel rohkem aega enda jaoks. “Moega ma enam tegelema ei hakkaks – see rong on minu jaoks läinud,” nentis naine.

Saksniit on tähele pannud, et paljud inimesed muutuvad pärast pere loomist kuidagi kibestunuteks ja kurjadeks. Külalistemajas kliente teenindades on Ülle mõistnud, et kui inimestega lihtsalt ja lahkelt suhelda, vastatakse sulle samamoodi. “Mina ootan inimestelt rohkem positiivsust ja heatahtlikkust. Võin kinnitada, et positiivsusele vastatakse positiivsusega,” tõdes ta. Edaspidi loodab Ülle Saksniit ennast rohkem Carl Schmidti külalistemaja ja sealse toitlustuskohaga tegelemisele pühendada. “Olen oma kokana ja hiljem kokanduse kutseõpetajana töötanud ema kõrvalt nii toidu valmistamist kui laua katmist õppinud. See valdkond pakub mulle järjest suuremat huvi,” tunnistas ta.

Ülle Saksniidu elukäik

*Sündinud  Põltsamaal 1971. aastal

*Käinud Põltsamaal lasteaias ja koolis

*Kooliteed alustas 1978. aastal

*Lõi kaasa rahvatantsus, diskoringis

*Õppis muusikakoolis klaverimängu

*Neljandast klassist kuni keskkooli lõpuni laulis tütarlasteansamblis

*Jõudis ka spordiga tegeleda, saades häid tulemusi 60 meetri jooksus ja kaugushüppes

*Kooli lõpetades jäi ta üle noatera ilma hõbemedalist, sest füüsika ja matemaatika olid neljad

*Asus õppima Tallinna  Kergetööstustehnikumi rõivaste konstrueerimise ja modelleerimise erialale

*Pere esiklaps Martti nägi ilmavalgust 1990. aastal, noored abiellusid

*Tehnikum jäi pooleli

*1993. aastal asus tööle müüjana

*1994. aastal müüs omanik kaupluse maha

*Renditi hoone Põltsamaa kesklinna

*1994. aasta septembris avas uksed “Pelle Kaubamaja”

*Teine poeg Hart sündis 2001. aastal

*Pere vanem poeg on varsti lõpetamas IT-eriala Tartu Kutsehariduskeskuses

*Noorem poeg Hart õpib Põltsamaa Ühisgümnaasiumi teises klassis

*Hart omandab Põltsamaa Muusikakoolis kitarri mängimise oskust ning õpib peotantsu

*Peres on pesamunana kasvamas pooleteiseaastane tütar

i

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus