7. juunil avasid Betti Alveri muuseumis ühisnäituse kunstnik Ülle Ottokar ja fotograaf Andra Kirna. Näitus nimega Portrafity ühendab endast portree ning grafiti, mis on kui sisemusest kumav valgus.
Fotograaf Andra Kirnalt on näitusel portreefotod, Ülle Ottokarilt seevastu mitmesugustest materjalidest, näiteks puidust ja alumiiniumist sisemaailmade kujutised. Näitusel keskendutakse inimese olemusele ja olemisele, selle pealkiri Portrafity kannab endas mitmete sõnade tähendust. Portree on pilt näost, mis ütleb rohkem kui tuhat sõna. “Portree on kui uks inimese sisemaailma, grafiti kui sisemusest väljapoole kumav valgus, kui õige asi õigel kohal, ja sobiv just sellesse ajahetke just nendele inimestele, kes sellega kokku puutuvad. See on meie ümber igapäevaselt ja tihti märkamatult sündiv kunst, mis ühel hetkel lihtsalt on kohal,” iseloomustas näitust kunstnik Ülle Ottokar.
Sõna grafiti koosneb tähendusrikastest osadest. Ra tähendab valgust ning fity sobivust. Sõna portree sisaldab sõna port, mis tähendab väravat, sissepääsu inimese hingeellu. Inimese nägu on üks väike osa tema olemusest, ent tähtsaim värav tema sisemaailma.
Vastus peitub vaataja silmades
Enamikul näituse töödest puudub kirjeldus. Tõlgendamine on jäetud vaataja osaks. Pole ettekirjutust, mida külastaja peaks fotol või taiesel nägema. Igaüks näeb seal just enda jaoks olulist. Tõlgendus on iga vaataja poolt uuesti kujundatav, just nagu grafiti tänaval, mida iga uus kunstnik täiendada saab. Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru oli enda sõnul tõsises kimbatuses, kui märkas, et piltidel puuduvad kirjeldused. “Mõtlesin, et kui keegi vaatama tuleb, ei oska ma ilma kunstniku selgituseta midagi rääkida,” tõdes ta.
Toetuspunkti leidis muuseumi juhataja aga ühe töö juures olevast Karl Ristikivi luuletusest (“Ka sisaliku tee….”) Näitusel põimuvad mütoloogiline maailm, rahvamustrid, mida võib tajuda trummi või algupärase maailmamudelina, ning ühe pildi peal võib näha, kuidas inimene ja loom on ühte sulanud – nii hakkab kontseptsioon vaikselt kerima,” rääkis Toomas Muru.
Algselt võib portreest ja grafitist ühtse terviku loomine võimatu tunduda. Kuid üllatusena sobivad sobimatud ideaalselt. Näitus võtab kokku igapäevases inimkeskkonnas sündinu ja kujundatu eriilmelise samasuse. Muutub küll teose portree, kuid säilivad kõik eelnevad arengukihid. Pildilised kujundid inimese näost ja seda kujundavast tundemaailmast. Tihti on näitus tulemi näitamine, kuid Andra ja Ülle näitus on kulgemine. “Meie näitus on protsess, mis on pidevas muutuses, sõltudes ruumist ja vaatajatest,” rääkisid Ülle ja Andra.
Koostöö ja protsess
Näituse keskmes on suur rahvusmustreid kujutav taies. Selles on mitmeid kihte ning see ei ole veel lõpetatud. “Ma ei tea, millal see valmis saab. Võib-olla käin ja täiustan seda iga nädal kogu näituse ajal,” ütles Ülle naljatamisi. Suur pilt on valminud koostöös mitme inimesega. “Mairi Mitt aitas teha põhja, Kersti Siim šabloonid ja Mihkel Kübaraga värvisime “Noortelt noortele” peol kõige pealmised kihid pruuni ja valgega,” kirjeldas ta handi mustrit, mis sümboliseerib koostööd.
Ülle ja Andra jaoks on praegune näitus esimene koostöö. “Näituse idee sai alguse 2012. aastal, kui ma hakkasin Hegert Toomsooga ülespanekut kavandama. Kuid siis hakkas Hegert valmistuma ratastooliolümpiaks ning loobus projektist,” meenutas Ülle.
Kuna eeltöö oli tehtud, ei tahtnud kunstnik ideed sahtlisse panna. “Siis leidsingi oma kodukandist Andra Kirna, kellega algset ideed vaatasime ja kohandasime,” lisas Ülle.
“Ülle on asja initsiaator, olen õnnelik, et ta mulle seda projekti tutvustas,” märkis Andra.
Portree pildistamine on tema sõnul mõnus tegevus. “Tavaliselt teen pilte seni, kuni inimene harjub ja minu ära unustab,” rääkis fotograaf Andra.
“Näitusele on seatud üles valik, mis on visuaalselt minu jaoks niisugune, mida tahan näidata: mina ja inimesed minu ümber. Algselt mõtlesime, et tegutseme koos ja näitame oma töid ja inspireerume üksteise loomingust. Lõpuks nokitses kumbki omaette. Viimase hetkeni tekitas pinget, kuidas meie tööd omavahel läbi saavad. Näitusel on näha, et nad võivad uskumatult hästi omavahel sobida, kuigi suuremat erinevust ei saagi ette kujutada,” leidis fotograaf.
Jõgevale jõudis näitus Haapsalust, edasi liigub Portrafity Põltsamaale, Koeru ning aasta lõpuks Väike-Maarjasse. Betti Alveri muuseumis saab seda vaadata 2. juulini.
i
MARGE TASUR
