Ülle Tamme doktoriväitekirja teemaks oli “Geneetilised ressursid õlleodra aretamisel” ja Ilmar Tamme väitekirja teemaks “Kaera omaduste geneetiline ja ilmastikutingimustest sõltuv variatsioon”. Mõlemad tööd kaitsti Eesti Põllumajandusülikooli teadusnõukogu ees. Ühine teaduskraadi kaitsmine on Tammedel tegelikult juba peretraditsioon: ka magistrikraadi kaitsesid nad 1997. aasta kevadel ühel ja samal päeval. Kusjuures mõlemal korral oli see just nii planeeritudki.
“Väitekirju kirjutades me ei võistelnud, et kes enne valmis saab, vaid sättisime asjad teadlikult nii, et oleksime kogu aeg oma probleemidega enam-vähem ühekaugusel, sest nii saime teineteist paremini aidata. Kumbki meist valdab ju tegelikult ka teise teemat, ainult et mina olen tugevam bioloogia, Ilmar jälle statistika alal ning teatud määral mängib rolli seegi, et mina püüan probleeme lahendada naiselikust, Ilmar jälle mehelikust vaatevinklist lähtudes. Sestap me täiendame teineteist suurepäraselt ja meie koostööst tekib sünergia, mis aitab mõlemal kiiremini edasi liikuda,” ütles Ülle Tamm.
Doktorantuuri astusid mõlemad 1999. aastal, pärast magistritööde kaitsmist võetud paariaastast “puhkust” (jutumärkides tuleb see sõna kirjutada sellepärast, et põhitööd tehti sel ajal ju ikka edasi). Kui doktoritöödega juba kirjapaneku faasi jõuti, nägi Tammede päevakava välja nii, et pärast tavatööpäeva lõppu mindi koos metsa jalutama. Jalutades laeti maha pinged ning üksiti arutati omavahel läbi kogunenud mõtted ja tekkinud probleemid.
“Teisele rääkides saavad asjad ka endale selgemaks,” väitis Ülle Tamm.
Pärast jalutuskäiku läks kumbki oma töökabinetti ja pani läbi arutatu kirja.
Tammede pere lapsedki elasid vanemate teadustööle kaasa. Vanim, Ahti osutas koguni praktilist abi väitekirjade ingliskeelsete osade koostamisel: ta õpib nimelt neljandat aastat Tartu Ülikoolis inglise keelt ja kirjandust. Kasu said “tehingust” mitte ainult vanemad, vaid ka Ahti, sest tema sõnavara täienes põllumajandusteadusliku terminoloogia võrra. See tuleb aga kasuks, kui ta praegused plaanid teoks teeb ja õpinguid tõlkemagistrantuuris jätkab.
Abi oli ka Tartu Ülikoolis teist aastat bioloogiat õppivast Ingast, kelle läbi jõudsid Tammede koju bioloogiateaduse värskemad uudised. Pesamuna Teele, kes õpib Jõgeva Gümnaasiumi VII klassis, aitas jälle kodu korras hoida. Kui arvestada veel seda, et mõlema doktoritöö juhendajaks oli Ülle Tamme isa, akadeemik Hans Küüts, võib öelda, et väitekirjade taga oli tõhusalt toimiv “perefirma”.
“Ajasime ühist asja, aga igaüks lõikas sellest ka oma saagi,” iseloomustas Ülle “perefirma” tegevust.
Sordiaretaja “geenid”
See, et Ülle Tammest teadusinimene ja sordiaretaja sai, oli igati loogiline: sordiaretajatest vanemate tütrena oli ta koduste kõneluste ja suviste katsepõldudel töötamiste läbi selle temaatikaga lapsest saadik tuttav.
“Kuna mul oli koolis väga hea emakeele ja kirjanduse õpetaja Helgi Rivis (praegu kannab ta perekonnanime Tering ja õpetab Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis), siis kavatsesin vahepeal hoopis eesti filoloogiat õppida, aga pärast keskkooli lõpetamist astusin ikkagi Tartu Ülikooli bioloogiaosakonda. Usun, et vanemad olid asjade sellise käiguga väga rahul,” arvas Ülle.
Bioloogiaosakonnas ootas teda ees bioloogiaolümpiaadidelt tuttav “kamp” ja Jaan Eilarti juhendatud üliõpilaste looduskaitseringiski oli ta juba keskkooli päevil käima hakanud. Erinevalt kursusekaaslastest oli Üllel aga juba õppides selge, kus ja kellena ta omandatud teadmisi rakendama hakkab. Ainus probleem oli see, et taimegeneetikat, mida tulevasel sordiaretajal kõige enam vaja läinuks, ülikoolis tollal eriti ei õpetatud.
Loodusega ühes rütmis
“Kõige rohkem köitis mind sordiaretaja elukutse juures vist see, et tema elu kulgeb loodusega kooskõlas ja ühes rütmis, st vastavalt taime arengutsüklile. Kevadine külvi- ja sügisene koristusaeg olid juba mu lapsepõlvekodus n-ö pühad ajad, mil kogu pere ühise eesmärgi nimel tegutses, et siis pärast jälle vastukaaluks üks tore ühine puhkus lubada: näiteks veematka näol,” meenutas Ülle. “Tüdimust selline lapsest saadik sordiaretuse sees olemine küll ei tekitanud. Pigem vastupidi: mida rohkem süvenesid, seda rohkem hakkasid huvitama põhjuse ja tagajärje seosed. Ja isa on mulle teadustöös väga suureks eeskujuks olnud: ta on tohutu energiaga inimene, kes oskab kaastöötajaid sütitada ning neisse optimismi ja positiivsust süstida.”
Vanemate eeskujul spetsialiseerus Ülle odra aretamisele ning kitsamalt on ta tegelnud just õlleodraga. Tema magistritöö “Nõuded õlleodrale ja kasvatamiseks sobivad sordid” oli omal ajal nii aktuaalne, et teadusnõukogu soovitusel ilmus see ka raamatuna.
“Õlleodras nägid paljud talunikud tollal “päästerõngast”, mis võimaldas üldiselt kehvas turusituatsioonis natukenegi raha teenida,” ütles Ülle.
Tema doktoritöö tavalise taluniku jaoks praktilist tähtsust ei oma, küll aga annab Üllele endale hea lähtealuse tuleviku sordiaretuseks.
“Kui magistritöös käsitlesin viitteist õlleodra sorti, siis doktoritöös käsitletud sorte oli juba 70 ringis. See tähendab, et uurisin läbi kõik uuemad, paremad ja meie kliimavööndisse sobivad õlleodra sordid,” ütles Ülle.
Nõuded õlleodrale lähevad tema sõnul üha kõrgemaks ja spetsiifilisemaks: odra sobivust õlle tootmiseks hinnatakse umbes kolmekümne põhikriteeriumi ja üldse tervelt sadakonna näitaja põhjal. Ainuüksi seitsmekümne sordi analüüside tegemine Soomes Espoo biotehnoloogia laboris läks maksma pool miljonit krooni. Õnneks leidsid sealsed kolleegid võimaluse osa analüüse ära teha Soome riigi raha eest.
“Nii et ühest küljest on õlleodra uurimine ja aretamine kulukas, teisest küljest on see just nn cash-group’i kuuluv teadusharu, mis edu korral end kuhjaga tasa teenib, sest õlleodra eest maksatakse turul kõrgemat hinda kui söödaodra eest,” ütles Ülle.
Kodumaise linnaseta
Ilma õlletootmise tehnoloogiat tundmata pole tema sõnul head õlleotra aretada võimalik. Talle endale on aja jooksul õlletehnoloogia tundma õppimisel kõige rohkem abiks olnud Saku Õlletehase kunagine õllemeister Tiina Männik ja nüüdseks tegevuse lõpetanud Rakvere Linnasetehase linnasekasvataja Kristi Mägi. Ka välislähetustes viibides on Ülle end alati võimaluse korral mõnda õlletehasesse viia palunud.
“Eestimaal on asjad paraku nii kujunenud, et mitte kumbki kahest suuremast õlletootjast, ei Saku ega ka Tartu õlletehas ei kasuta enam Eestis toodetud linnast, vaid ostavad selle sisse omanikfirmade emamaadelt, st Rootsist ja Soomest, kuna see olevat odavam. Nii et reegel, et Saku Originaal on kindlalt pruulitud Jõgeval aretatud Elo sorti odrast, ei kehti ammu enam. Tõsi: Eestis kasvatatud odrast pruulitud õlut võib Eestis osta küll, sest Kemira firma kaudu müüvad Eesti õlleodra tootjad oma toodangut Läti ja Vene õllevabrikutele, mis impordivad oma toodangut meilegi. Aga seda, millises piiri tagant tulnud õllepudelis just Eesti odrast pruulitud märjuke loksub, ei suuda enam keegi kindlaks teha,” ütles Ülle.
Kui maailmas toodetavast odrast läheb linnastamisele ja saab õlleks keskmiselt kümme protsenti, siis Eestis toodetud odrast läheb sama teed ehk kasin protsendike. Hiilgeaegadel, kümmekond aastat tagasigi tõusis see protsent vaid kolmeni. Ülle Tamm usub siiski, et kunagi pannakse Eestis taas linnasetootmine käima. Õlletarbimine, mis tema sõnul on üheks ühiskonna heaolutaseme üldtunnustatud näitajaks, ongi Eestis juba tõusuteel.
Küberneetikast sordiaretusse
Ilmar Tamme sordiaretajaks saamine käis tunduvalt käänulisemaid teid pidi kui tema sordiaretaja “geenidega” abikaasal. Ülikoolis õppis ta hoopis majandusküberneetikat ja Sordiaretuse Instituuti suunati ta 1984. aastal tööle ökonomistina, kes pidi hea seisma ka arvutustehnika töölerakendamise ja andmetöötluse eest. Paraku polnud värskel küberneetikul siis veel midagi tööle rakendada, sest arvuteid, mis tollal võtsid enda alla terveid tubasid, ei jätkunud kõigile teadusasutustelegi, muudest paikadest rääkimata. Personaalarvuti oli siis olemas ainult idee tasandil.
Nii et naljaga pooleks võib öelda, et Ilmar hakkas kaeraaretajaks sulaselgest igavusest. Tegelikult oli olulisemaks põhjuseks siiski see, et kakskümmend aastat tagasi kaeraaretust juhtinud Johannes Laurson oli eakas mees ja vajas mantlipärijat. Ja Ilmar, nagu selgus, sobis selleks suurepäraselt. Praegusel karmistunud nõuete ajajärgul oleks selline sujuv suundumine küberneetikast sordiaretusse Ilmari arvates võimatu. Sordiaretuseks vajalikke teadmisi on Ilmar omandanud nii kolleegidelt kui ka teaduslähetustelt Soome, USAsse ja mujale.
Nagu Ülle uuritav oder, on ka Ilmari uuritav kaer kasvutingimuste suhtes üsna vähenõudlik suvivili, mille saagist kasutatakse inimtoiduks vaid väike osa, suurem osa läheb aga söödaks.
“Kaer on just põhjamaise jaheda kliima kultuur ning seetõttu on Eestis kasvatatud kaer kvaliteetsem kui nii mõnelgi teisel maal kasvanu. Arvan, et nii, nagu Soomelgi, on ka Eestil Euroopa Liitu astudes ?ansse saada edukaks kaeraeksportijaks,” ütles Ilmar Tamm. “Soome on praegu näiteks Kanada järel suuruselt teine kaeraeksportija. Meie levinuim kaerasort «Jaak» kuulub aga testide põhjal viie protsendi kvaliteetseimate toidukaera sortide hulka.”
Põhiline kaera importija ehk sisse ostja on aga USA. Sealses soojemas kliimas ja sealsete põllupidamistavade juures on väga keeruline kohapeal kvaliteetset toidukaera kasvatada. Kui meil järgib põllumees külvikordade vaheldumise põhimõtet ning seeme külvatakse küntud põldu, siis Ameerikas viljeldakse põllukultuure enamasti monokultuurina ning külvatakse kõrde. Kuigi selline tootmisviis soodustab taimehaiguste levikut, olevat nii toota siiski odavam.
Kui hobuseid, kelle põhitoiduks kaer ajast aega on olnud, jääb üha vähemaks, siis kaera toiduks tarbivaid inimesi tuleb Ilmar Tamme sõnul üha juurde, sest see on väga tervislik toiduaine. Kaer soodustab seedimist, reguleerib vere suhkrusisaldust, aitab oma kiudaineterikkusega väljutada organismist jääkaineid jne. Kaer on ka tähtis jõusööda komponent: lehmadel aitab see tõsta piima rasvaprotsenti.
“Kuna kehvadel maadel annab kaer paremat saaki kui teised teraviljad, siis ongi kaer Lõuna-Eesti kuppelmaastikul valdavaks põllukultuuriks,” ütles Ilmar Tamm.
Nii et tema doktoritöö, milles käsitletud 101 kaerasorti ning uuritud, kui palju sõltuvad saagi omadused sordist ja kui palju ilmast, on igati aktuaalne.
Kahe käega
Ilmar on kaerasortide “Jaak” ja “Villu” kaasautor, Ülle odrasordi “Anni” (aga see on praegu Eesti levinuim odrasort!) kaasautor. Aretustöös ongi enamasti nii, et ükspäinis enda aretatud sortideni on aretajal lootust jõuda alles teadlaskarjääri teisel poolel, esialgu tuleb lõpule viia eelkäijate tööd ning hiljem tuleb pooleli jäänud tööd omakorda järeltulijatele pärandada.
“Nüüd saate hakata lausa kahe käega sorte aretama,” ütelnud pärast doktoritööde topeltkaitsmist Hans Küüts ning Ülle ja Ilmargi tundsid suurt vabanemistunnet ja rõõmu sellest, et võivad nüüd täielikult hingelähedasele sordiaretusele pühenduda. Doktorikraade ei kaitsnud nad aga üksnes iseenda eneseteostuse vajadusest ajendatuna, vaid seda oli väga vaja ka instituudile. Ilma doktorikraadita inimene ei saa nimelt praegu teadustöö kohta kehtivate karmide nõuete juures enam olla teadusteema põhitäitja. Kui aga täitjat pole, ei saa instituut vastava teema jaoks ka raha taotleda.
Mõistagi innustas doktorikraadi kaitsma ka uus teaduskorralduse seadus, mille kohaselt magistrikraadi peatselt enam teaduskraadiks ei loetagi, vaid seda hakatakse omistama enamikule kõrgkooli lõpetanuist. Välismaal on see ajast aega nii olnud ning kui Ülle ja Ilmar omal ajal magistritöid kirjutasid, pärisidki nende välismaised kolleegid alailma, kas neil jäi omal ajal siis kõrgkool lõpetamata või. Doktorikraadi omajal enam selliseid segadusi ei teki: doktorikraad on ka mujal maailmas ikka tõsiseltvõetav teaduskraad.
“Kui isekeskis me ei konkureerinud, kumb enne doktoritöö kaitstud saab, siis lastega käis väike võistlus küll: et kas enne saame meie doktorantuuri läbi või lõpetavad nemad enne ülikooli,” ütles Ülle. “Teele tüütasime oma väitekirjadega ikka natuke ära ka. Ükskord küsis ta päris pahaselt, et kaua ta veel nõusid pesema ja koristama peab ning kas me ei võiks kodus vahel ka millestki muust kui oma väitekirjadest rääkida.”
Suured sõbrad
Tollele väiksele “intsidendile” vaatamata on Ülle ja Ilmar Tamme pere väga kokkuhoidev. Ülle ja Ilmar, kes küll teineteist ka keskkooli ajal teadsid (nad on mõlemad Jõgeva Gümnaasiumi vilistlased), ent teineteist tõeliselt alles instituudis kolleegideks saades leidsid, ütlevad teineteise kohta nagu ühed kunagised telekangelased, et nad on suured sõbrad ja teevad kõike koos. Peale koos teaduse tegemise meeldib neile koos majapidamis- ja aiatöid teha, koos puhkamisest rääkimata. Autotki juhivad nad võrdse vilumusega ja vaheldumisi.
“Meil on üsna sarnased iseloomud, huvid ja mõttemaailm ning kuna me tegeleme ka tööl sarnaste probleemidega, pole meil teineteise mõistmine raske,” ütles Ülle.
Looduslähedust, mis mõlemale omane, on nad ka lastesse süstinud. Nii et kuigi elatakse paneelmajas, pole selle pere lapsed kunagi n-ö liigse tubasuse all kannatanud.
“Oleme lastega väga palju Jõgeva aleviku serval vanas mõisapargis ja Linnumetsas jalutamas käinud. Meie igakevadine traditsioon on näiteks esimese kevadekuulutaja – õitsva näsiniine otsimine,” ütles Ülle.
Nii, nagu Ülle ise omal ajal, on ka tema lapsed suviti katsepõldudel töötanud. Tõsiselt kahju on tal aga sellest, et pole võimalust lapsi mägedesse viia. Ta ise hakkas mägimatkadel käima juba kaheksandas klassis – tollesama loo alguses mainitud emakeeleõpetaja Helgi Rivise eestvedamisel ning kooli- ja tudengipõlves said läbi käidud Hibiinid, Kaukasus, Fani mäed Kesk-Aasias jne. Peale kustumatute looduselamuste andis mägimatkakogemus oskuse teistega arvestada, sest jõest üle, mäe tippu ja ka mäest alla pidid saama kõik, kes rühmas olid, mitte ainult tugevamad. See oskus kulub marjaks ära nii pereelus kui ka teadustöös.
Iga ilm on ilus
Ülle on oma lapsi suisa sihilikult tormi ja äikese ajal välja viinud, et nad näeksid, milliseid võimsaid elamusi need loodusnähtused tegelikult pakkuda võivad. Tänu sellele ei saa tema lastest kindlasti nii loodusvõõraid inimesi, nagu ta ise Ameerikas kohtas. Ta sattus seal nimelt tornaadot nägema. Kohalikud pugesid tornaado lähenedes kohe kabuhirmus keldrisse, pärast aga palusid välja pildistama jäänud eestlasi, et need neile ka tornaado pilte saadaks…
“Inimene peab minu arust loodusega kooskõlas elama, sest kui ta seda ei tee, on tal endal raske. Pole mõtet ohkida, et näe, vihma sajab või et tuiskab, kui muuta seda niikuinii ei saa. Endas stressi genereerimise asemel on mõistlik õppida rõõmustama igasuguse ilma üle, sest midagi head on igas päevas,” ütles Ülle.
Koos Ilmariga tõid nad näite, kuidas sordiaretaja õudusunenägu meenutav ilmgi lõppkokkuvõttes kasu võib tuua. Tänavu suvel kasvas sordiaretuse instituudi põldudel nimelt ilus vili, nii et põllupäeva külalistele oli seda lausa lust näidata. Paraku tuli kaks päeva pärast põllupäeva raju, mis suure osa viljast maha peksis. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, järgnes mitmepäevane paduvihm, mis mahakukkunud vilja idanema pani.
Ent kogu vili ei lamandu kunagi ja ka seekord jäi mingi osa, tõsi küll, väike osa viljast püsti. Aga mis oleks veel paremaks suure seisukindlusega taimede väljaselekteerijaks kui selline raju? Nii et sordiaretajad lõikasid kasu sellestki looduse kapriisist.
Sordiaretajad on Ülle ja Ilmari sõnul üldse positiivse ellusuhtumisega ja optimistlikud inimesed. Kannatlikkust peab neil ka jätkuma, sest üleöö ei saavuta sordiaretuses midagi.
“Öeldakse, et sordiaretaja võib oma elutööga rahul olla siis, kui ta on aretanud vähemalt ühe väga hea sordi,” ütles Ilmar Tamm.
Nii Üllel kui Ilmaril on eeldusi elu jooksul mitu head odra- ja kaerasorti valmis saada: neil ju nüüd vaba voli kahe käega sorte aretada. Muuseas, nad on nii suured “oma vilja” patrioodid, et Ilmari lemmikpudrukski on kaerahelbepuder ja Ülle lemmikpudruks odratangupuder. Ning head õlut oskab õlleodra asjatundja samuti hinnata. Putru keedab hommikuti endale ja Ahtile Ingagi: tudengitest õde-venda elavad Tartus ühes korteris. Teele küsivat aga, kui hommikulaual putru ei näe: “Kas süüa polegi?”
Homme pakutakse Tammede kodus ilmselt siiski midagi pidulikumat kui kaerahelbe- või odratanguputru: pereema Üllel on nimelt 45. sünnipäev. Teaduse tegemiseks on see küll vist parim iga.
RIINA MÄGI
