“Äraaetud hobused lastakse ju maha” oli ühe vana filmi pealkiri. See lause jäigi käibefraasina kasutusele juhtude puhul, kui ennast ammendanu ja seega kasutuks muutunu kõrvale lükatakse. Nüüd tulebki tõdeda, et ületöötanud inimesed lastakse lahti. Sest ületöötanud ja läbipõlenud inimene on firmale koormaks ja lõppkokkuvõttes kahjulik. Ja kui juba koondamiseks läheb, siis tuleb ettevõtte säilitamise huvides alles jätta vaid need, kes kõige kasulikumad. Julm? Aga selline on elu.
Praeguse majanduslanguse ajal tean väga väheseid, kes saavad hakkama kaheksatunniste tööpäevadega. Ikka läheb kauem. Ikka tuleb töö õhtuks koju kaasa võtta. Ikka tuleb kodus e-posti vaadata ja telefonikõnedele vastata. Ka nädalavahetusel ei pääse tööst. On kiireid asju, mis tuleb kohe ära teha ja sellest ei saa üle ega ümber. Kahjuks.
On projekte, kuhu ongi ületunnid lausa sisse kirjutatud, sest tähtajad on minimaalsed. Kui tahad tellimust saada, tuleb töö ära teha. Ja nii lähevadki käiku nii ööd kui nädalavahetused. Pereinimestel on väga raske, sest kui ema või isa pikki päevi teeb, ei saa ühistest kodustest ettevõtmistest unistadagi, koos kuhugi minekust rääkimata. Nii on tülid ja pahandused kerged tulema.
Üksikutel on sellevõrra lihtsam, et nad ainult iseendaga arvestama peavad. Kuid tervis võib üles öelda neilgi. Arstid räägivad, et pikad tööpäevad toovad kaasa psüühilised kaebused, soodustavad lihase- ja liigesehaigusi, aga ka südame- ja veresoonkonnahaigusi. Pingest saab mõni seletamatu kõhuvalu, teine kipub kõikvõimalikke viirusi “üles korjama” …
Keha peab pingele vastu, mis see paar ööd siis üleval istuda ära ei ole! Kerge pinge on tegelikult tõsine edasiviiv jõud, sest sunnib end korralikult kokku võtma. Olete tähele pannud, et kui juba kaheteistkümnes tund käes, siis saab asjad päris kähku tehtud? Ja üldsegi mitte halvasti.
Kui aga paarist ööst saabki järjepidev öösiti töötamine, lõpevad asjad kurvalt.
Laastatud tervisega, üleväsinud inimest pole kellelegi vaja. Siis muutute koormaks nii endale, perele kui ka firmale.
Meie inimesed tahavad puhata ja puhkuseharjumus on vastupidiselt üheksakümnendatel aastatel väidetule, et eestlane ei peagi suurt puhkama, juba tekkinud. Majandussurutis ei võimalda praegu ehk igale poole spaadesse sõita ega ka soojal maal käia, kuid ometi on lähiümbruseski tõelisi puhkamisvõimalusi piisavalt.
Ja puhanud inimene tuleb tööle rõõmsana ning töötab hoopis efektiivsemalt kui väsinud ja tülpinud kaaslane. Sellepärast kasutage võimalusi ja nautige seda vähest ilusat lumist talve, mis meile mõnikord lausa koju kätte tuleb.
iii
HELVE LAASIK, ajakirjanik
