Homme möödub 72 aastat päevast, mil ligikaudu 10 000 eestlast loomavaguneisse topiti ja aastateks või surmani külmale maale küüditati.
Ligikaudne on esimese suurema represseerimislaine ohvrite arv seetõttu, et aastakümnete järel pole enam võimalik kindlaks teha, kes välja saadeti, kes juba kodukandis maha lasti ja palju oli neid, kelle elutud kehad raudtee äärde võõrasse mulda jäid.
Nõukogude võim on inimeste massilist väljasaatmist tagala kindlustamiseks nimetanud — “vaenulikust elemendist” tuli sõja eel lahti saada. Sest müüt, nagu rünnanuks Saksamaa Nõukogude Liitu ootamatult, ei pea vett, nagu pole tõsi seegi, et tookord aasta eest anastatud riikides sõja puhkemise üle õnnetud oldi. Vastupidi. Kaasaegsed, keda küll iga aastaga vähemaks jääb, mäletavad, et siin hoopis rõõmustati, sest loodeti, et lahingud ei kesta kaua ja Eesti saab taas vabaks. Läks aga teisiti. Väike mereäärne riik oli aastaid mitme tule vahel ning väljasaatmised, vangistamised ja mahalaskmised jätkusid nii sõja ajal kui pärast seda.
Sidugem homme sinimustvalge külge leinalint, et meenutada ülekohut ja mälestada ohvreid.
13. juuni 2013
