Teised toovad vastukaaluks negatiivsena esile kasvavaid sotsiaalseid pingeid (tuletagem meelde ELi põhiseaduse leppe käekäiku Prantsusmaal ja Hollandis), seda nii tööstus- kui ka arenguriikides.
Üleilmne energiavajadus
Kuid on ka kolmas tahk ? kasvav globaalne energiatarbimise probleem, mis tänaseks on jõudnud üksikute futuroloogide laudadelt meie igapäevasesse teadvusse. ELi uus energiapoliitika pole enam kaugete tulevaste põlvkondade teema, vaid vajab lahendamist juba aastal 2008 (Ignalina reaktorite sulgemine), veidi hiljem (põlevkivivarude ammendumine) või vähemalt lähemate aastakümnete jooksul reaalselt kasvav naftadefitsiit kombineeritult nafta- ja gaasirikaste riikide ? Lähis-Ida, Venemaa ? võimalustega dikteerida maailma globaalsete protsesside kulgu. Rääkimata juba tänasest energiavajaduse plahvatuslikust kasvust Hiinas.
Inimkonna käsutuses olevad energiaressursid pole piiramatud. Majanduse globaliseerumisel kujutavad nad endast ka inimkonna teatavat ühist omandit. Seega kerkib teravalt küsimus nende õiglasest, optimaalsest ja säästlikust kasutamisest. Seda enam et kasvav energiatarbimine ? olgu selle tagajärjeks kas maakera klimaatiline soojenemine või jahtumine ? toob endaga igal juhul kaasa olulised muutused ümbritsevas keskkonnas.
Euroopa Liidu siseturu aspektist vaadatuna tuleb eriliselt silmas pidada väljatöötamisel olevat ühtset energiapoliitikat, mis sisaldab nõudeid, nagu varustuse turvalisus, hindade stabiilsus ja keskkonnasõbralikkus. Mõnes mõttes ?ületsiviliseeritud? Euroopa sõltub energiast rohkem kui teised maailmajaod. Samas on 70% Euroopa Liidu energeetilistest vajadustest kaetud sisseveo arvel, mis lähitulevikus ei näita vähenemise märke.
Ajalugu tunneb mitmeid suurprojekte, mille abil on püütud vältida katastroofe. Näiteks 5. mail 1947 käivitus USA riigisekretäri Georg Marshalli totaalse abi plaan Euroopa majanduse taastamiseks. USA eraldas selleks üksi 20 miljardit dollarit ? piisas ainult 13 miljardist, et aidata Euroopa jalgadele. See õpetas, et õige ja läbimõeldud tegutsemise korral saab ka suhteliselt väikese rahaga lahendada kontinentaalseid probleeme.
2000. aastal toimus ÜROs 150 riiki esindavate maailma liidrite tippkohtumine, millel kiideti heaks deklaratsioon, mis määratles aastatuhande arengueesmärgid (Millennium Development Goal, MDG). Deklaratsiooni põhitees on vaesuse vähendamine poole võrra aastaks 2015. Kolm aastat hiljem kiitis deklaratsiooni heaks ka globaalne Marshalli plaan, mille initsiaatoriks maailma tuntuim futuroloogiline ja ökoloogiline ühendus ? Rooma Klubi. Selle sisuks oli uue ökosotsiaalse turumajanduse mudeli kujundamine.
Browni plaan
Ja nüüd siis World Watchi instituudi endise juhi Lester R. Browni plaan, mis omakorda püüab anda inimkonnale juhise, kuidas likvideerida vaesus, heastada ümbritsevale keskkonnale tekitatud kahjud, ja mis kõige tähtsam ? pidurdada võidujooks maailma looduslikele ressurssidele ja nende priiskavale tarbimisele. Brown juhib tähelepanu asjaolule, et ?lääne majandusmudel? ei toimi globaliseerumise ajal mitte isegi kõigis tööstusmaades, rääkimata Hiinast ja Indiast, kus tahetakse jõuda ?Ameerika unelmani?.
Browni arvutused näitavad, et kui Hiina majanduskasv jätkub ka edaspidi sama hooga (8% aastas), jõuab Hiina rahvatulu per capita aastaks 2031 Ühendriikide tasemele. Selleks ajaks peaks hiinlasi olema 1,45 miljardit, ja Euroopa malli järgi autodega sõites kallaksid hiinlased oma kütusepaakidesse 99 mln barrelit naftat päevas (rohkem kui kogu maailm täna toodab).
Metropoolsed suurlinnad kasvavad, väikesed linnad muutuvad suurteks, inimeste kontsentratsioon tiheneb. See omakorda põhjustab kasvavaid elanikkonna toiduvajadusi, nõuab uusi ressursse tekkivate jäätmete ümbertöötlemiseks ? seega suuremat energiakulu, mis eeldaks linnade vahele jäävate alade senisest täielikumat ja säästlikumat kasutamist. Praegu on Eestis selleks kõik võimalused olemas. Meie ressursist kõneleb fakt: kui enne II maailmasõda oli Eestis haritavat maad isegi 2,5 miljonit hektarit, siis täna on ELi ühise põllumajanduspoliitika toetust väärivaid ainult 0,8 miljonit.
Lahenduseks oleks alternatiivsete energiaallikate suurem kasutuselevõtt, kas või biodiisli tootmine rapsist. Just nendel aastatel võib bioloogiline kütus osutuda meie energiamenüüs hädavajalikuks toiduseks. Rääkimata sellest, et just biokütus on oma olemuselt see, mis pikendab meie inimlikku ja ajaloolist seost maaga nii, nagu me selle esivanematelt oleme pärinud ja millisena me peaksime seda hoidma.
Toomas Savi,
Europarlamendi liige, Reformierakond
Lugu on ilmunud 6. aprilli Maalehes
