Iga inimene on seadnud endale kord teatud piirid, millest ta püüab mitte üle astuda. Sõna piir võib muidugi mõista kaheti. On olemas käegakatsutavad piirid, kuid ka käitumisreeglid kui piirid. Selge on see, et sõna kaks erinevat tähendust on omavahel seotud.
Praegu on riigipiiri rikkumine väga aktuaalne teema, seda seoses meie kaitsepolitseiniku ebaõiglase vahistamisega.
See, et Venemaa ametivõimud, uurimisorganid ja eriteenistus valetavad, on tavaline, me oleme sellega peaaegu harjunud. Tavatu oleks nende puhul see, kui nad räägiksid tõtt, see tekitaks rohkem kahtlusi.
Tekib küsimus, kas meie riigis pole mitte poliitiliste käikudega üle piiri mindud. Tänu sellele, et Eston Kohver on oma ala professionaal, on Vene uurimisorganitel talle väga raske psüühilist survet avaldada ja teda mõjutada. Võib ka öelda, et see on peaaegu võimatu. Tänu sellele pole tal vaja kaitsjat, sest ta teab ise väga hästi, mida, millal, kus ja kui palju rääkida, nähes läbi vastaspoole psüühilisele mõjutusele kalduvaid meetodeid.
Antud olukorras on vaja teha lihtsalt omad uurimistoimingud. Tegelikult pole Vene võimudel vaja Eston Kohverit süüdi mõista, kuid nad võivad seda teha, kui me oma emotsionaalse kannatamatusega neile ultimaatumeid ja ähvardusi loobime. Muidugi on meil ja ka meie liitlastel võimalus avaldada mõjuvat survet Eston Kohveri vabastamiseks kasvõi sellega, et jalgpalli maailmameistrivõistluste toimumine Venemaal kahtluse alla seada, sest selles riigis rikutakse inimõigusi.
Putinil on niipalju eneseväärikust, et ta teeb kõik selle heaks, et jalgpalli MM Venemaal toimuks, sest riike, kus need võistlused hommepäev toimuda võiksid, on küll. Meenutagem hetkeks olümpiaeelset aega, kus Venemaa president vabastas Mihhail Hodorkovski ja Pussy Ryoti liikmed.
Ilmselt pole Putin siiani aru saanud, et ta isoleerib oma tegudega enda ja kogu oma rahva ülejäänud maailmast, pannes selle Põhja-Koreaga sarnasesse seisusse, kus kogu riik on vaesunud ja ootab militaristlike ähvarduste toel välisriikidelt humanitaarabina odrajahu ja taevamannat.
Üle piiri minemine on väga lihtne, seda nii ühes kui teises mõttes, ning seda on iga päev näha, märgata ja kuulda ka lihtrahva tegemistes. Alles kuulsime, et purjus isa andis oma 10-aastasele tütrele autojuhtimise üle. Või kui endine alkohoolik kuulutas avalikult, et ta on karsklane, sest pole juba kaks nädalat tilkagi alkoholi joonud, ise mõistmata, et sellises olukorras kulub täielikule kainenemisele vähemalt kuu aega. Oleme jõudnud aega, kui küsimuse alla tuleb võtta teema, kuhu ja kui palju ehitada vaimse tervise hooldekeskusi, kus ülekantud mõttes üle piiri minevad inimesed piiridesse või raamidesse pandaks. Lugesin üleriigilisest päevalehest intervjuud kahe maamehega. Üks neist vastas küsimusele, kuidas ta toime tuleb, et ei mõtle üldse millelegi, sest siis on lihtsam elada. Sellele mõeldes tekib küsimus, kas on üldse vaja endale piire seada, kuid arukas ja täisväärtuslik inimene teab sellele kindlalt vastust.
Selge on see, et kehtestatud piire tuleb austada ja neid aktsepteerida. Meile kõigile on ehk elu jooksul öeldud, et pea piiri, kuid arvestagem, et palju lihtsam on öelda endale seda ise. Sest kui oleme läinud üle piiri, on tagajärjed meie endi kanda. Pidagem piiri ja püüdkem anda oma panus oleviku ja tuleviku ülesehitamisel.
PEETER KOMPUS
