Hommikupoolikuti valitseb siinses kodus suhteline vaikus ? lapsed on koolis ja täiskasvanud hakkavad askeldama harilikult ennelõunasel ajal. Ühel teisipäevasel päeval leiame majast koos juhataja Liia Aunaga siiski ka väikesed kasvandikud Eve ja Mati, keda seekord haigus kimbutama on tulnud. Suurem lastest on ilmselt pisut külma saanud, väiksemaga on juhatajal järgmisel päeval plaanis arsti juurde minna. Mõlemad üritavad võimalikult tädi Liia ligi hoida, kui viimane meile majas ringkäiku teeb. “Külalisi käib meil siin hästi palju ja lastele see meeldib,” ütleb tädi Liia.
Lahedamaks ja avaramaks
Võõral on selles sopilises majas orienteeruda suhteliselt raske. Pealegi on teises majapooles mõni aeg tagasi remondiga valmis saadud. Seepärast tundub, et ainult selle maja asukad ise suudavad siin eksimata ühest ruumist teise kulgeda. Kõige rohkem heameelt on ilmselt põhjust tunda sellest, et ümberpaigutuste tulemusena võideti endale avar köök ja söögisaal ning endisesse kööki oli võimalik sisse seada arvutiruum. Ka lastele on majas nüüd rohkem kohti ette nähtud. Kui õpilaskodu 2004. aasta sügisel avati, oli selles ruumi kümnele lapsele. Praegu on võimalik lapsi kaks korda enam majja mahutada. Seni on siin oma eluaseme sisse seadnud kuusteist tüdrukut ja poissi, kellest enamik on pärit Põltsamaa vallast, aga on ka mõned Põltsamaa linna ja Pajusi valla lapsed.
Kuuekümnendatel aastatel ehitatud lasteaiahoone on tänaseks saanud uue kuue ja tähenduse. Kohandatud vanas majas tundub olevat isegi mõnusam ja kodusem kui mõnes uusehituses. Vahepeal on maja siiski ka mõningaid teisi funktsioone täitnud ja neli aastat koguni tühjana seisnud. Õnneks pole need ajad siiski endaga midagi hullu kaasa suutnud tuua. Igatahes on kunagistel lasteaiatöötajatel põhjust rõõmustada ning aeg-ajalt siia uudistama ja vanu aegu meelde tuletama tulla. Liia Aun ise on samuti viisteist aastat selles majas lasteaiakasvatajana töötanud.
Omamoodi kodusust ja peretunnet aitab lisada ehk seegi, et maja kütmine käib puudega oma katlaruumist. Majapidamise poolel jätkub lastele jõukohast töödki. Puud laotakse igatahes alati koos lastega.
Toad on aga lastel seatud võimalikult oma silma, käe ja tahtmise järele. Mööblit, vaipu ja muudki eluks vajalikku on aidanud soetada Järvenpää koguduse rahvas Soomest ning ka kohalikud inimesed. Soomlased on mitmel korral ka külas käinud ja ka selle maja lapsi Soome külla kutsunud ning pühade aegu neid alati meeles pidanud.
Rääkida ja jälle rääkida
Peale Liia Auna hoolitsevad majas laste eest veel kasvatajana Ene-Sirje Uusna, maja hoiavad korras ja öösel valvavad laste und Marika Matvei, Esta Koss ja Meiki Ossis.
Kui hommiku- ja lõunasöögi saavad õpilaskodu lapsed koolimajas, siis õhtusöök tehakse oma majas. “Ikka praad ja magustoit, et kõik korralikult kõhu täis saaksid, väiksemad ja suuremad. Kes soovib, saab ka enne magamaminekut veel teed ja üht-teist kõrvalegi,” räägib Liia Aun. Magustoitu on püütud ikka võimalikult tihti teha, sest see oli suurele osale lastest võõras. Kõige enam oldi just harjutud praekartulite ning leiva-saia näksimisega.
Ihutoidust enam tundub olevat paraku enamikul puudu just hingetoidust. Liia Aun, kes on laste kodudes väga palju kordi käinud, teab seda päris kindlalt öelda. “Aga nad on siiski supertoredad lapsed ja nende kõigiga saab rääkida,” kinnitab ta. Rääkimine ongi kõige parem rohi ka siis, kui keegi mistahes halva asjaga hakkama on saanud. “Vahel näevad nende laste puhul kõrvalseisjad ainult seda pahupoolt. See pole nii. Alati ei saa lapsi halvas süüdistada, eriti siis, kui tead nende taustasid,” leiab ta. Aga kas on õigust näpuga näidata karmi elu hammasrataste vahele jäänud inimestelegi kodudes, kust mitmed lapsed siia tulevad. Seda enam on rõõm tõdeda, et õpilaskodus oldud ajaga on mõnegi õppimistulemused ja käitumine paremuse poole läinud ning üks on samuti kindel ? eluks vajalikke oskusi on juurde saadud. Oma siinset ajutist kodu hoiavad aga kõik ning on harjunud ka üksteisega paremini arvestama.
Huvitavat, õpetlikku ja kasulikku
“Meie elu siin on väga tihe, üritusi on rohkesti, käia ja näha oleme ka päris palju saanud,” kinnitab juhataja. Vahel on koguni hurjutatud, et jälle see õpilaskodu läheb siia ja sinna. “Ei kurda, et tegevust pole, oleme ikka püüdnud võimalusi otsida, et elu põnevam oleks,” räägib Liia Aun. Kui majja huvitavaid külalisi kutsutakse, ei olda kadedad, kutsutakse ikka teisi lapsi ka. Igasuguste ettevõtmiste üleslugemine läheks liiga pikale ja külaliste nimekiri samuti. Õppepäevad tüdrukutele ja poistele, pannkoogipäev, päevad kosmeetikuga, moekooliga Face, breikaritega jne on vaid imepisike osa sellest. Sünnipäevi tähistatakse aga omakeskis kohe päris kindlasti, muid tähtsündmusi samuti. Üheks kindlaks traditsiooniks on saanud majas neljapäevased mälumängud. “Mõte tuli sellest, et lapsed kippusid televiisorist liiga palju “seepi” vaatama. Seal pole ju suurt muud, kui üks minestab ja teine kaotab mälu. Ütlesin siis, et hakake parem uudiseid vaatama, see arendab ikka silmaringi. Viktoriiniküsimused ongi enamasti uudiste põhjal ja teistel aktuaalsetel teemadel ning sellest, mida kasulikku ja huvitavat me kuulnud või näinud oleme,” räägib juhataja Liia.
Ega õpilaskodu argipäevad kaugeltki vaid rõõmupäevad ole. “Mured ja halvad asjad püüame võimalikult omavahel selgeks rääkida. Vahel üle kivide ja kändude, aga ikka rõõmuga, nii me siin elame,” kinnitab Liia Aun.
VAIKE KÄOSAAR
