Olen lugenud, et nali on nagu arstirohi, mis aitab stressi vastu.
Ei mäletanud, millal viimati nalja ja naerda sai, nüüd aga juhtus see 11. aprillil.
Astusin Tormas bussi ja ostsin pileti Vaiatusse. Bussiga sõidan üsna palju, enamasti on bussijuhid viisakad ja toredad mehed, kellega piletit ostes paar mõnusat sõna saab vahetada. Üks selline mees on AS ATKO bussijuht Maidu Metsaäär.
Lullikatku peatuses tulid peale Torma kooli õpilased, kes enamasti Vaiatust. Olen märganud, et õpilasi saadavad bussile kaks koera. Nende perenaine on siit ilmast lahkunud, kuid koerakesed elavad oma kodus edasi. Ei tea, kes on need head inimesed, kes kutsudele süüa viivad?
Lastega lõbusalt vesteldes läks aeg kiiresti. Kui buss peatus ja üks laps maha läks, läksin mina ka, sest arvasin, et on Vaiatu. Aga ei olnud! Tõstsin käe, bussijuht avas uuesti ukse ja ma läksin bussi tagasi. Oh seda naerulaginat, mis nüüd lahti läks, mul endalgi oli suu kõrvuni! Üks laps hüüdis, et onu Sass tegi nalja, läks vales kohas maha!
Ka bussijuht naeris.
Saan Vaiatu lastega hästi läbi, nad teretavad mind alati.
Jää või uskuma, et nali tuleb elust enesest. Kui oled ise rõõmsameelne, siis on teised sinuga samasugused. Nali aitab elada, eluraskustega võidelda. Minul kui üksikul mehel on neid omajagu.
Vahel tahaks peol olla, sõbraga juttu puhuda, jalga keerutada, aga pidusid on harva. Mõnikord heidan pilgu oma bajaanile, millega kord kapellis mängisin. Nüüd on pill muutunud suveniiriks.
Mis teha, tuleb raadiost või televiisorist meelelahutust leida. Aga kahjuks on seal naljalugusid vähe.
ALEKSANDER KÕRGESAAR
Vaiatu külast
