10. augustil võitis Andrus Värnik esimese eestlasena Helsingis kergejõustiku maailmameistrivõistlustel kuldmedali.
Oh seda esinemist, mis siis tuli: suu oli karjumisest kõrvuni, trampis jalgadega ja vehkis rusikatega! Uskumatu, et tippsportlane psühholoogiliselt nii nõrk on, et ei tea, kuidas end esile tõsta.
Andrus Värnik võitis kuldmedali ühe õnnestunud viskega. See ei tähenda, et ta kõige tugevam odaviskaja on.
Mina Värniku kuldmedalist rõõmu ei tundnud. Mis see mulle korda läks, et ta võitis?
Ei saa öelda, et meie riik on vaene – Värnik sai kuldmedali eest 300 000 krooni ja kettaheitja Gerd Kanter hõbemedali eest 200 000 krooni. Peale sportlaste said ka treenerid kopsakad rahasummad. Tavalist tööd väga hästi tehes pole võimalik selliseid summasid teenida.
Võistlustelt naasnud medalivõitjatele öeldakse: te olete kangelased. Kas spordis ikka saadakse kangelaseks? Mulle jääb arusaamatuks, et Eestis saadakse spordiga kangelaseks. Kui aus olla, siis poksis, jäähokis, maadluses on mõnikord ka verd näha, aga sellega ei tohiks küll kangelaseks saada. Enne tuleks ikka mõelda ja alles siis öelda.
Kas pöidla hoidmine aitab sportlasel medalit saada? Vaevalt küll. Oletused ja kaasaelamised ei anna mingeid tulemusi. Kõik need on tühised väljamõeldised.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et medali võitnud sportlane ei tohiks võidu puhul näitlejaks muutuda.
ALEKSANDER KÕRGESAAR
