Nii on ka inimestega, meie väikese rahvaga. Taas on üks kurbadest tähtpäevadest ukse ees. Ja taas võime küünlaid süüdates, lilli ja pärgi kalmudele ja mälestuskivide juurde viies tõdeda sedagi, et kuigi meie väikesearvulist rahvast on igati räsitud ja hävitada püütud, pole seda suudetud. Külma maa mulda jäid küll paljud, sest lausnäljale ja nimme tööga tapmisele ei olnud alati võimalik füüsiliselt vastu panna.
Kes aga tagasi kodumaale jõudis, kas siis kümne või enama aasta pärast, kinnitas taas oma juured, rajas kodu, jõudis visa tööga jõukale järjelegi. Ja mis peamine — ei toonud võõralt maalt kaasa võõrast keelt ega kombeid, kuigi selle keele omandas ja kommetega tuttavaks sai, sest ükski oskus ei jookse kohanemisvõimelisel inimesel mööda külgi maha.
Iseendaks suudeti aga kaugel jääda rahvuskaaslaste toel, omal traditsioonilisel viisil põldu harides, maja pidades ja lapsi kasvatades. Ning vabadel hetkedel koos käies, et juttu ajada, kauget kodu meenutada, omakeelseid kalleid laule laulda.
Koos vaid paindutakse, kuid ei murduta. Seepärast ongi veel praegu meie hulgas neid inimesi, kes Siberi-katsumuse läbi teinud, kuid ikka sirgeselgsed ja naeruhimulised. Tänagem homsel küüditamise aastapäeval ja iga päev neid inimesi ka selle eest, et nad raskustes ei murdunud. Vastasel juhul oleks meie rahvast praeguseks alles vaid kild.
24. märts 2009
