Koroonakriisi positiivseks tulemuseks tavatsevad paljud entusiastlikult nimetada digitaalsete suhtluskanalite ja kaugtöö laienemist. Aga kas püsiv muutus selles vallas ikka tuleb ja kas selle üle peaks rõõmustama?
Ma ei tea, kuidas toimuvad Eesti vanglates vangide kohtumised külastajatega. USA sarjadest ja filmidest on kõigile tuttav stseen, kus vang ja külastaja istuvad kahel pool paksu ja helikindlat klaasseina ning suhtlevad vanamoodsate juhtme otsas rippuvate telefonide kaudu.
Vahel paneb keegi tuhmivõitu klaasi vastu käe, et teine saaks samaga teiselt poolt vastata. Kui keegi vihastab ja lööb rusikaga vastu klaasi, siis veavad valvurid ta ära. Seda kõike on kurb vaadata, sest vahendatud suhtlus ei asenda kunagi päris inimest ja otsesuhtlust.
Risk on inimesele omane
Kui keegi meist peaks õnnetul kombel ühele või teisele poole klaasi telefonitoru hoidma sattuma, siis – olen täiesti kindel – ei kirjutaks keegi oma kogemusest kümneid esseid teemal „Kuidas telefoni teel oluliste inimestega suhtlemine on tegelik progress ja helge tulevik“.
Ometi on paljud nüüd pea kaks kuud viibinud niisuguses ja iga päev ilmub mõni optimistlik ülistus Zoomi, Skype’i või MS Teamsi maailma muutva rolli kohta.
Usk tehnilisse ja ühiskondlikku progressi, õigemini selle märkidesse, on võimas. Samuti on suur inimlik soov näidata end eeskõndija, uuendaja ja teistest paremana.
Paraku ainus positiivne uuendus, mille on toonud koroonapäevil miljonitesse eludesse videosuhtluse tarkvara Zoom, on selle tasuta versiooni ajapiirang 40 minutit. Kui 40 minutit läbi saab, siis koosolek (enamasti ikka koosolek) või vestlus katkeb. See on puhas progress, sest iga koosolek, mis kauem kestab, on tegelikult ajaraisk.
Kui saaks tavalistesse koosolekutesse selle reegli sama tulemuslikult sisse viia, võiksime tõesti öelda, et koroonapandeemia on vähemalt ühes väikeses asjas maailma parandanud.
Kuigi videosuhtluse vahendid on olemas olnud aastakümneid, on eri kultuuride inimesed eelistanud füüsiliselt reisida, et teiste inimestega kasvõi mõneks tunniks vahetult kokku saada. See asjaolu räägib inimolemuse universaalsest tõsiasjast. Me oleme inimesed ainult seni, kuni suhtleme üksteisega, sõna otseses mõttes. Kontaktideta meid lihtsalt poleks.
Iga suhtlus kätkeb riske. Mitte ainult haiguste kujul, vaid kohati päris äkilisi, füüsilisi ja vägivaldseid. Kui istud autosse, võib keegi vastassuunavööndis sõitja magama jääda, lennukil võib mõni mõõteriist valetada, kauges riigis võib puududa turvaline õiguskord.
Saavutused algavad koostööst
Aga risk on inimesele omane, riske võtmata poleks meid olemas. Ühiskond, mis liigub väga pikalt riskide vältimise suunas, lakkab lõpuks ühel või teisel viisil olemast.
Vahetus suhtluses riske võttes demonstreerime inimesele, kellega kohtume, et me paneme omalt poolt midagi mängu, et me võtame teda tõsiselt. Selleks surutaksegi kätt ja juuakse samast anumast, mis päris kindlasti on ohtlik ja ebaratsionaalne tegevus, kuid kannab just sellisena selget sõnumit. Jagatud risk loob võimaluse jagada edu.
Kaugtöö võib ainult tunduda efektiivne. Kindlasti on inimesi, kes üksi olles suudavad teha midagi väga väärtuslikku ja nii pikka aega järjest. Aga enamik inimkonna saavutusi on eeldanud koostööd, koos viibimist, kogemuste jagamist ja esmapilgul mõttetut kontakti.
Ka haridusvallas pole juhuslik, et koolides on palju õpilasi ja palju õpetajaid füüsiliselt koos. Ainult nii saab õpilane mitmekesist haridust, kogemusi ja areneb isiksusena. Linnad, bürood, sadamad ja koolid on inimloomuse füüsilised peegeldused.
Kui endine Eesti Panga president Ardo Hansson kirjutas äsja Postimehes, et enamasti taastub elu Eestis pärast koroonaviirusepuhangu vaibumist sellisena, nagu me mõni kuu tagasi seda elasime, siis pidas ta silmas eelkõige majandust. Nii kindlasti ongi, aga veel enam on kindel, et inimeste loomulik vajadus suhelda ning riskida taastub enne majandust, sest muidu poleks ka majandusel mingit mõtet.
ANVAR SAMOST, kolumnist
