Põhilisteks õppuriteks on kunstikoolis muidugi koolilapsed, kuid sama põhjaliku programmi saavad läbida ka täiskasvanud viie aasta jooksul. Näituse avamisel oligi juttu sellest, et esimesse lendu olid kogunenud põhiliselt maaliklubi kaudu väga tugeva baasi saanud huvilised, kes eelnevalt juba väga erinevaid asju katsetanud. Nad olid proovinud nii siidimaali, vitraa?itehnikaid kui keraamikat. Nii et kursus iseenesest oli väga tugev ja innukas kõiges kaasa lööma. Sel kevadel lõpetas aga kursus, kellel eelnev kokkupuude kunstiga küll puudus, aga kelle lõputööd eelneva kursusega võrreldes siiski tugevama mulje jätsid. Selle lennu stiil ja tehnika on teine.
Suvisel ajal jõudis näituse avamisele küll üsna napilt huvilisi, aga ometi said kokku inimesed, kes juba aastaid üksteise tegemiste vastu huvi tundnud ja ka ühiselt tegutsenud, nii et kontakt tööde tutvustajate ja kuulajate vahel tekkis aktiivne ja soe. Palju huvitavam on pilti vaadata, kui tead, miks üks või teine kunstnik on mingi väljendusvahendi valinud või mida ta ise on mõelnud mingit värvi või laadi kasutades.
Avamisel oli Põltsamaalt peale Ethel Hakkaja kohal veel Viive Väljaots, üks tööde juhendajatest, ning Ines Kuusk, kes on kahe näitusetöö autor.
Sise- ja välisilmInes Kuusk (neiuna Rohtmets) on pärit Jõgeva kandist ja siin ka keskkooli lõpetanud ? tal oli eriti hea meel kohtuda siin oma endiste õpetajatega. Inest innustas oma tundeid ja mõtteid vahendama Jackson Pollocki väljenduslaad ja tema action painting tehnika. Tema soov oli luua oma kodu jaoks pilt, milles oleks rõõmsaid värve ja energilist liikumist. Ta alustas teekonda hoogsate pintslitõmmetega, põimis oma töösse argi- ja pidupäevade, kohustuste ja loobumiste värvidest kantud rütme. Igal värvijoonel ja täpil on Inese jaoks oma tähendus ja seos ta enese eluga. Kuna pildi tegemine andis nii palju energiat, siis sündis sellele lisaks veel teinegi, milles sai peegelduse lihtsalt kunstnikku ümbritsev keskkond. Nii et maalidel on esitatud vastanditena siis sise- kui välismaailm.
Mailiis Laur alustas algusest, ta jõudis lõputöös tagasi esimese sammu juurde, millest kunsti õppimist alustatakse ? natüürmordini. Kuna asjadel on mälestustes oma osa, siis natüürmorti maalides on kunstnikul vabadus maalida midagi, mis on mingil hetkel tema jaoks oluline olnud. Mälestused aitavad meenutada ja alustada ka midagi uut. Mailiis ongi alustanud oma elu uut osa Tartu Ülikooli maaliosakonnas.
Tiina Aas on leidnud Gustav Klimti albumeid sirvides enda rõõmuks Klimti dekoratiivsed joonistatud mustrid. Tiina sooviks oli teha värvilisi rõõmsaid töid, mis aitaksid luua head meeleolu. Esimesele pildile maalis ta vastandiks teise, mis on mahedam ja udusem. Kuna pilt on meeleline kogemus, on ka pealkirjaks ?Mõtteta pilt?. Mis ei tähenda muidugi seda, et ta töö oleks mõttetu olnud, vaid et peale mõtlemise on elus muidki rõõme ja väärtusi, kui ratsionaalne lähenemine asjadele. Igapäevases kiirustamises kipub meeleolude kujundamine asenduma pigem info kogumisega ja nii läheb kaduma ka oluline osa meie rõõmudest.
Moodne vanaemaMarian Rõuk on igapäevaelus loomatohter. Elu sisukamaks muutmise rõõmus jõudis ta teiste tegemiste kõrvalt viis aastat ka kunstikooli töös kaasa teha ja sai ühtlasi lahti ka suitsetamisest. See kannapööre on nüüd visualiseeritud tema lõputööski, et vaim võiks pühitseda võitu keha üle. Ja tänutäheks oma arstile pühendas ta liivakella töö. Maal suitsetaja kopsust võiks ehk tervendavalt mõju ka teistele huvilistele – igal juhul ilusana see pilt just küll ei mõju!
Inga Võsari töö mööduvast lapsepõlvest on seevastu aga helge ja armas pildike tema tütrest. See jääb meenutama midagi head ja päikselist ning on kunstnikule kinnituseks ühe tema unistuse täitumisest ema ja maalijana.
Viimase töö autoriks on üks vanaema, kes on kasutanud teiste töödega võrreldes ehk kõige moodsamat tehnikat ? fotoprinti. Eve Samberk soovis maalile jäädvustada oma kolme toredat last nende lastega. Kuna inimese maalimine pole teadagi lihtsamate killast, aga mõte tahtis teostamist, siis leiti koos juhendajaga selleks ka hea võimalus. Lisaks lastele sai pildile ka kõigi lemmik – nimetagem teda täpsemate andmete puudumisel siis Pontuks. Töö on igal juhul suurejooniline, igal juhul annab see ilmekalt edasi maalija soovi, maitset ja kompositsioonitaju ning on kenaks meenutuseks kunstikooli rõõmsast toimekast seltskonnast.
Näitus jääb Betti Alveri muuseumis avatuks 4. augustini.
HELI JÄRV