Üks riigimäng meil käimas on

Kui elad väikeses jõeäärses külakeses, mille ümber laiutab lodusid, tihedaid metsasalukesi ja kessakasvanud põlde, eksib su koduaeda karvaseid ja sulelisi, roomajaid ja kahepaikseid. See on nagu pisike riik riigis, inimolendite omile nii äravahetamiseni sarnaste seadustega.

Suvitushooaeg on ammu ümber saanud ning kärnkonnaisandad koos prouadega pöördunud aiatiigikese soojadest vetest ja maakividest kaldahotellidest oma talvevilladesse.

Minema on siuelnud ka rästik, kes lõunanaabrite juurest tulles piiri ületas, ilma et toll oleks avastanud temaga kaasas oleva arvestatava koguse meelemürki. Toonekurg, kes turvatöötajana maja kõrval elektriposti otsas ümbrusel silma peal hoidis ja kes ebaseadusliku titeäriga jalad alla sai, puhkab nüüd eksootilises lõunas ning kuldnokad on lennanud piiri taha talunike majapidamistesse ussikesi korjama. On talveaeg.

Miljonivaade jõekäärule

Vaevalt jõuab hommikutuul pimeduse läbipaistvaks puhuda, kui akna all õõtsuv kuusk ehmub häälekaks nagu kortermaja. Kostub varblaste tiivasahinat, uniseid siutsatusi, sekka sõimu ja üha elavnevat sõnelemist. Üsna pea on värvud kibedasti töös – käib paigallend ja õhkutõus, paaristõuge ja edasipürg. Sädistavad õnnelikult, et ei kuulu nende enam kui saja tuhande hulka, kes ametikohalt kinga saanud, ja et vähemasti miinimumtasu on pere tarvis kindlustatud. Isegi naljatamiseks leiavad rügajad mahti – arvavad, et kui kuud ei oleks nii päratult pikad, ei tunduks palgadki nii väikesed, või et kui elu kipub nukraks kätte, on pisikesest töötasust niigi palju kasu, et selle peaaegu olematus ajab südamest naerma.

Samal ajal võtab firmajuht rähn puuladvas pruukosti. Tema kontori aknast avaneb miljonivaade jõekäärule ja selle taga rohetavale metsaviirule. Agarusest roosatav siidisaba, rähni seksikas sekretär, loeb, nokake avali, peremehe silmist käske ja soove. Manab näole põlastava grimassi, kui oksale maandub matsakas metstuvi, koristajamutt, kes annab oma kohaleilmumisega märku, et ülemusel oleks aeg talle ta kesine ümbrikupalk välja maksta.

Antenni peal ajavad tasakesi juttu kolm soliidse väljanägemisega varest – politseiülem, kohtunik ja kirjanik. Esimene kratsib varbaküünega murelikult kukalt, sest ta agarad alamad olid hiljaku kurikaela asemel ausa sootihase tiivad raudu pannud ja selli soolaputkasse pistnud.

Kohtunikulgi on ette tulnud hoopis paremaid aegu, hetkel aga lasub altkäemaksusüüdistus tal nagu koorem õlul ja valvsatest öökullidest koosnevat kaitsepolitseid juba ära ei osta. Ainult kirjanik hoiab nokka uhkelt ja iseteadvalt õieli, sest tema uut raamatut, mille peategelaseks kakajunn, haarab väärtkirjandusest rikkumata matsirahvas letilt lausa uskumatu õhinaga. Sulesepp laseb hetkeks silma looja, nähes ära unegi, kuidas ta, ratsastatud pegasus päitseidpidi järel, Parnassosel kõnnib ning tema poolt labastatud ja mõnitatud jumala käe, mis värisedes oliivioksa hoiab, kõrgilt kõrvale lükkab.

Kärarikas pummelung palgatõusu puhul

Parv kaarnaid laskub naeru lagistades aiamaja katusele, täpselt 101 hästitoidetud  isendit. Seavad  tähtsalt tiivasulgi, kohendavad kübaraid ja sabakuubi. Ehkki parlamendil ammuilma jõuluvaheaeg, otsustati täna korraks kokku saada, et lõbusa ja kärarikka pummelungiga tähistada oma järjekordset palgatõusu.

Vaatavad üle tööpuuduses vireleva riigikese ja pilgutavad silma vanale kõutsile, kes, kikilips poolviltu lõua all, aiapostil istudes vuntse noolib.

Kompostihunniku taga aga kükitab vana  sorakil vuntsidega rott, mõlgutades nukraid mõtteid. Elu ümberringi on üles ehitatud noorusele, edukusele ja atraktiivsusele, penskarit peetakse niisama tülikaks nähtuseks nagu koeranaela ühiskonna kannika peal. Nüüd peab vanake oma elatusraha kättesaamiseks pangakontorist või postipangast hakkama veel ka teenustasu maksma. Aga vaat kus omavalitsusjuhtidel veab – ametist lahkuvatele linnapeadele näiteks laotakse pihu peale hüvitis, mis kirjutatakse kuuekohalise arvuga ja milles esimene number on priskelt suurem kui üks.

Kevad magab veel metsade taga

Üle muru saabub hiireke, hallid hõlmad vöö vahel ja vammus higist vesihernes. Silmaga näha, et loom on pika tee jalgsi maha vudinud. Bussipiletid ju nii kalliks läinud, et hulluks võib minna, ja muti metroo ukse peal seisab silt “For sale” (müügiks – toim.). Siples mehike juba tükk aega majanduslikes raskustes, ent vastu talve jäi allmaaraudteel reisijaid sedavõrd väheseks ja sissetulek nii piskuks, et pankrotihaldur kährik, kellel siia aeda varem asja pole olnud, metroo edaspidist saatust oma käpa järgi korraldama asus.

On veel keegi, kes oma eluga pelutavalt puntras. Valge nirk, kel oli puuriida all pangalaenu abil muretsetud nelja magamistoaga korter, hakkas ületama mõistlikku elustandardit. Ta, kuriloom, ei söönud enam leent, vaid leppis palja lihaga. Nii juhtuski, et ta ei suutnud enam laenu maksta, soe urg müüdi võlgade katteks maha, kusjuures uueks omanikuks sai Iirimaal kalkunite veristamisega ennast rikkaks töötanud tuhkur.

Nirk aga koos Alzheimerit põdeva naisega tõsteti lageda taeva alla. Advokaadist perekonnasõber ronk andis küll nõu, et pandagu põdurakene hooldekodusse, aga kust seda raha võtta. Varsti peab ju patsient iga hooldeasutuses viibitud päeva eest tasuma sada krooni, mis teeb kuus kokku kolm kena tuhandekest.

Talvise päikese teekond on üürike. Juba ruttabki hämarus lohisevi jalu õuele ning kohendab oma kaitsva sõba üle edukate ja edutute, rõhujate ja rõhutute, varakate ja vaeste. Niisama vääramatult saabub varsti-varsti uus aasta, kaasas valgemad päevad ja metsade taga magava kevade rahustavad hingetõmbed.

iii

URVE TINNURI

blog comments powered by Disqus