Üks kurb aastapäev

Homme on paastumaarjapäev, mil kõne all naiste punased põsed, looduse uus tärkamine ja viljakus. Siiski ei saada Maarjamaal juba enam kui kuuekümnel kevadel sel päeval kõigest südamest rõõmustada, sest 1949. aasta  25. märtsil sai siin teoks võõra võimu järjekordne kuritegu.

Et küüditamisplaan sajaprotsendiliselt täidetud saaks, eelnes sellele pettemanööver, millega kodukanti, naabreid ja oma küla rahvast hästi tundvad inimesed, kes ise väljasaadetavate nimekirjas polnud, vallamajadesse või rahvamajadesse kutsuti, põhjenduseks  kevadkülviplaanid või kõrge rajooniülemuse külastus.  Vastu hommikut anti väljakutsutuile teada, et neil tuleb minna relvastatud küüditajaile appi  — teejuhtideks.

Kahtlemata oli abiliste hulgas neidki, kellele nõukogude võim vägagi meele järele oli, aga paljud pandi  tol ööl ka lihtsalt fakti ette: kas aitad saata teisi või lähed koos perega ise. Ja Siberisse saadetavate käekäik sõltus sellestki, millist masti oli see omakülamees või ka –naine, kes koos püssimeestega kaasas oli — kas juhtus olema reetlik või kaastundlik hing, salajas vimma kandnu või südametunnistusega inimene. Nii sai mõnes peres pikaks teeks vajalik läbimõeldult kompsudesse seotud, teisal mindi kodunt poolpaljana. Ka rettu pugenud hingeline pääses vaid juhul, kui abilisteks-kannupoisteks sunnitud liiga teenistusvalmis polnud.

Inimene suudab andestada paljugi ja kahtlemata on mõned neistki, kes külmalt maalt eluga tagasi pääsesid  ja praegu veel meie hulgas, seda suutnud. Kurba aastapäeva unustada on aga võimatu. 

24. märts 2012

blog comments powered by Disqus