Lauri Sommer, “Räestu raamat”
See ühest Võrumaa südames asuvast väga tüüpilisest tagasihoidlikust kodust rääkiv raamat pole oma ülesehituse ja sisu poolest romaan, ajalooline jutustus ja kindlasti mitte vaid ühe konkreetse pere ega inimese elulugu. Pigem leiab nende kaante vahelt, mille kujundus tarelakast või aida päält leitud vanu postkaarte või salmikuid meelde tuletab, sünteesi kõigist nimetatutest, taustaks autori vanavanemate lugu, nii eriline ja samas nii sarnane paljude nende eakaaslaste saatusega. Kirja on see pandud nii, et lugejal tekib tunne, nagu ajaks temaga videvikus ahjupaistel juttu mõni hea tuttav, kes just selle loo ära räägib, mis hetkel meelde tuleb, mõtlemata nii väga kronoloogiale. Teksti vahele pikitud võrumurdelised laused aitavad miljöösse sisse elada ja tekitavad samast kandist pärit lugejaile ka armsalt koduse tunde.
Keel on antud hoidmiseks ja aitamiseks
Lauri Sommer tõdeb, et aastatega on liiga palju sõnu raisatud sellele, mida on sobiv öelda, aga ka hetkega aeguvatele tühiasjadele, kurtmisele ja kirumisele. Aga mitte selleks pole Sommeri sõnul meile keel antud, vaid ikka hoidmiseks ja aitamiseks.
“Millestki tähtsamast mul praegu rääkida pole,” nendib autor raamatu esimestes ridades, kinnitades, et osa tema inimeseks saamist tuli tänu kokkupuutumisele vanaema-vanaisa maailmaga.
Tema pere elas aga Viljandis ja sealt andis Sänna kanti heinale, kartuleid võtma ja niisama-külla sõita, pealegi ajal, kus praegune “sada sisse-kurvid sirgeks” veel moes polnud. Ja läbi tuli elada seegi aeg, mil poisike end enne Võrumaalt ärasõitu metsa peitis ja nuttis — miks ta ei võiks käia samas koolis, kus kunagi ema ja onud, miks ei võiks elada siin, kus kõik nii armas ja oma, kuigi isa-ema ja linnakodugi kallid olid!
Rõõmud enamasti vähemuses
Oma vanavanemaid tundis autor enda sõnul kolmkümmend aastat, sest sündis siis, kui nood juba pensioniealised. Ja väidab, et kõik need aastad tuli tal neid kalleid vanainimesi mõistatada.
Siiski märkab lugeja, et nappidel jõudehetkedel katkendhaaval ja ehk ka igapäevase töise jutu sekka lapsele, noorukile ja pea täismehele räägitu pole kuulajal üheski vanuses n-ö ühest kõrvast sisse, teisest välja läinud ja et aastatega on (elu)lood, mis möödunud sajandi algusaastaist ja mäletamiste kaudu kaugemaltki pärit, salvestunud ja mõistatamisest mõistmiseks settinud.
“Lapsed ja lapselapsed taipavad eelkäijate raskusi tihti alles takkajärgi. Ja peaaegu kõikjal on vaikimise osa. Olnud rõõme avaldatakse lahkemalt, kuid need on ka vähemuses sel mornil maal,” tõdeb autor.
Saanud Setumaal, kust mõlemad emapoolsed vanavanemad pärit, vaid mõne aasta paarirahvana elada, tuli kodu eest raha tõrkumata vastu võtta, sest Eesti riik vajas neid maid oma kaitsejõudude lõunalaagrile, ja endale uus elamisepaik otsida. Ja nii, nagu paljudel, kes sealkandis väikese riigi piirikindlustusele jalgu jäid, tuli ka neil uus koht kuulata ja osta. Ja kolida.
Üsna käest lastud talu Sänna taga kutsuti Räestu-Hansuks.
Neid, kes tol ajal oma juured Setumaalt lahti rebima pidid ja enamasti mööda Lõuna-Eestit laiali pudenesid, polnud vähe, ja nii muudeti Võrumaa rahva etniline koostis veelgi kirevamaks. Siin on vene ja poola verd, sekka lätlasi, mustlasi; suurte sõdade ja rännete tagajärjel muidki, on autori sõnul teada.
Hell poisike ning eesti maagilise realismi isa
Iseloomustada pole seda Eestimaa lõunapoolset rahvast, nagu ühtki muud, lihtne. See oleneb, mida oskad valida, välja tuua ja elus hoida, nendib raamatu autorgi.
Ikka samas Sänna kandis, üsna Lauri Sommeri lapsepõlvemaa naabruses on aga kasvanud Karl Adson, keda teame kui luuletaja Arthur Adsonit. Tartus sakste juures teenides ära petetud piiga tõi oma paariaastase vallaslapse maale tädile kasvatada. Heledapäine poisike olnud nii hell ja valus laps, et jäänud ema lahkudes kurbusest haigeks.
Räestu raamatu kaudu saame selle omamoodi maneeride ja vanemas eas oma Printsessi ehk Marie Underit kurja maailma eest liigagaralt kaitsnud paaži tundma kui põhiolemuselt sooja, leebet ja maavillast meest, kes oma eesnime luuletama hakates Arthuriks muutis, et mitte olla oma muusa abikaasa Karl Hackeri nimekaim. Koorub välja palju muidki tahke ja ilmneb seiku, mis ehk nii väga laialdaselt tuntud pole, kuid millel puudub kõnealuses raamatus õnneks see praegu ultramoodne ja mõne poolt paraku ka ihatud kollane värving.
Sänna mõisahoone lähistel on aga kunagise kodu mälestuskivi veel teiselegi kirjamehele, kes seletamatul kombel meie kirjandusloos üsna varju jäänud, küllap ka oma lühikese eluea süül.
Juhan Jaiki nimetab Sommer eesti maagilise realismi isaks.
“Juhani juttude tegelikkus peegeldab rahva fantaasiarändu ajal, mil linnakultuur polnud veel maad anastama pääsnud. Kui igal pool ei tulnud õhtuti telekast sama saasta ja kõrvaltoas ei nüritsenud lapsed arvutis,” kirjutab ta otse, kuid paraku õiglaselt.
Eelnev lõik on vaid üks näide, mis kinnitab, et “Räestu raamat” ei kujuta endast vaid tükikest aja- ja kodulugu, killukest kultuuri- ja kirjanduslugu. Autoril on hinge taga ja südame peal palju enam. Seda on ta otsustanud nendega, kel kannatust aegamisi lugeda ja kaasa mõelda, jagada.
i
KAIE NÕLVAK
