Oli kena aprillikuu laupäev. Otsustasin pojaga emale külla sõita. Ta ei ela meist kaugel, umbes kolmkümmend kilomeetrit, Tartu maakonnas. Mõeldud, tehtud! Läksime kauplusest läbi, et midagi kaasa osta. Kauplust seal läheduses pole. Emal on väga head ja abivalmis naabrid, kes sõidutavad vanainimest alati, kui tarvis. Muidugi ei tohtinud ära unustada tema koerakest ja kassi. Kass oli eelmisel päeval ilmale toonud kaks poega.
Koduuksel võttis meid aga vastu murelik ema ? tema kassikene oli haige, ei söö ega kõnni. Tartu õde saabus ka oma perega. Hakkasime õues toimetama, lehti riisuma ja lillepeenraid puhastama. Mõtlesime nii, et küll kassil paremaks läheb, poegimine oli ema jutu järgi vaevaline olnud. Õues läks aeg kiiresti, tööd oli üsna palju. Emal on selg haige ja aastaid on ka omajagu ? varsti kaheksakümmend. Tahab ikka oma kodus elada, kuni tervis lubab.
Läksime tuppa, et tass kohvi juua enne lahkumist. Ema istus oma kassikeste juures, silmad märjad. Oli vaja tegutseda, ei saanud jätta vanainimest oma haige sõbraga üksi. Helistasin mitmele loomaarstile ? kõikide soovitus oli, et tuleb pöörduda loomakliinikusse. Võtsin riski enda peale ja otsustasin, et sõidame Rääbisele. Pakkisime kassikesed pappkasti, ema ka kaasa ja sõit võis alata. Tee pealt helistasin arstile, aga kõne suunati postkasti ja etteteatamisest polnud juttugi. Päris pikk sõit oli ja mitmest kohast küsisime, enne kui leidsime õige koha. Kodus polnud kedagi. Õnneks ei tulnud kaua oodata, loomaarst hr. Villem Robi tuli koju. Teadsin nime telefonikataloogist. Rääkisin tohtrile, et meil on kass haige, võtsime ta kaasa koos poegadega, ja sedagi, et ta on vanainimese suur sõber. Kartsin väga, kas tohter võtab meid jutule, oli ju laupäeva õhtu ja päikegi hakkas loojuma. Arstil ei olnud mõtteski meid abistamata ära saata. Kõigepealt tehti röntgenipilt, et näha, mis kassi vaevab. Nagu muuseas ütles arst, et mõtlesin, käin saunas ja lähen magama, pikk päev selja taga, aga võta näpust! Andsin mõista, et me võime järgmisel päeval tagasi tulla, ei taha ju tüli teha! Sellega polnud hr. Robi nõus, ütles, et kassi elu on ohus, peab kohe opereerima ? sees on surnud kassipoeg. Ema jäi päris nõutuks, pole tema eluajal sellist asja veel juhtunud.
Töövahendid paika, kass pandi magama ja siis see algas. Läksime ise autosse ootama. Õues oli juba pime. Tohter pistis pea ukse vahelt välja ja kutsus mind appi. Hoidsin näpitsatega ja arst õmbles lõigatud koha kinni. Ta oli lõiganud nii, et ei vigastanud piimanäärmeid, sest pojakesed tahtsid ju süüa.
Rohtu haavale, kassile veel süst, et põletikku ei tekiks.
Miks ma seda lugu tahtsin jutustada, ei tea isegi. Selles pole ju midagi erakordset. Hämmastav oli Rääbise küla arsti suhtumine ja südamlikkus.
Meie siirad tänusõnad Teile, hr. Villem Robi! Rikkusime Teie saunapäeva, samas arvan, et kindlasti on Teil hea tunne, kui ütlen, et kass on terve, kasvatab oma poegi ja mis kõige tähtsam ? vanainimene on õnnelik oma sõbrakestega. Äsja helistas ja ütles, et kassipojad on ilusad paksukesed ja silmadki on juba peas.
Varsti on emadepäev. Sõna ema ei peaks algama suure tähega, vaid selles sõnas peaksid kõik tähed suured olema. Ema on ainuke ja kordumatu.
Kaunist emadepäeva kõikidele emadele!
ILLE KUUSK
